AJALUGU

1985. aastal toimus CIOFF®i (Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Nõukogu) 16. Maailmakongress Tallinnas. Pole teada, miks tollases Nõukogude Liidus valiti kongressi korraldamise paigaks just Eesti, kuid küllap arvestati meie suurürituste (laulupeod) korraldamise kogemustega. Kindlasti oli see sündmus austusavalduseks autentset folkloori viljelevate folkloorirühmade (nt Leigarid, Leegajus, Hellero, Lahemaa Rahvamuusikud, ansambel Torupill) tegevusele, samuti tunnustus elavatele Kihnu ja Setu traditsioonilistele kultuuridele. Tutvumine rahvusvaheliste kogemustega, sidemete loomine CIOFF®i liikmesmaadega ja kongressil väljaöeldud Baltica festivalide korraldamise idee, ja muidugi taasiseseisvumisprotsessi algus, lõid soodsa pinnase rahvusliku folklooriliikumise tõusule Eestis ja teistes Balti riikides.

16. novembril 1988. a. loodi Eesti Folkloori Selts, mis oli üks esimestest vabatahtlikest ühendustest rahvakultuuri valdkonnas Eestis ja esimene omataoline Baltimaades. Seltsi asutajaliikmeteks olid Kristjan Torop, Ingrid Rüütel, Vaike Sarv, Igor Tônurist, Kalev Järvela, Kristin Kuutma, Ene Lukka, Mikk Sarv, Katrin Kumpan, Anne Ojalo ja Alar Ojalo. Seltsi esimeheks oli Kristjan Torop (1934-1994), kelle tegevust autentse rahvatantsu propageerimisel on raske ülehinnata.
Töötati välja folklooriliikumise ideoloogia ja suunad: ühelt poolt süvenemine oma kultuuripärandisse, teadlik suund kohalike folklooritraditsioonide säilitamisele ning taaselustamisele, teiselt poolt rahvusvaheliste kontaktide loomine ja aktiivne lülitumine rahvusvahelisse folklooriliikumisse. Need suunad vôeti omaks mõttekaaslaste poolt Eestis, Lätis ja Leedus ning on jäänud folklooriliikumise pôhimõteteks tänaseni.

Eesti Folkloori Seltsi initsiatiivil kutsuti kokku konsultatiivnõukogu Eesti, Läti ja Leedu folklooriliikumise eestvedajatest ja Baltica festivalide korraldajatest, kes 4. aprillil 1989. a. Riias asutasid folklooriassotsiatsiooni “Baltica” eesmärgiga koordineerida folkloorialast koostööd. 1990.a. esitati ühine taotlus CIOFF®i assotsieerunud liikme staatuse saamiseks.

Organisatsiooni võisid põhikirja kohaselt kuuluda ainult iseseisvad riigid. Baltimaad seda paraku veel ei olnud ja igaühel eraldi sinna pürgida poleks olnud mõeldav. Et Baltimaade folklooriliikumise edendamisele ja nende rahvusvaheliste suhete arendamisele kaasa aidata, tehti Maailmakongressil Kanadas CIOFF®i põhikirjas muudatus, mis lubas folklooriassotsiatsiooni Baltica vastu võtta assotsieerunud liikmeks. Põhikirja muutmine on rahvusvaheliste organisatsioonide praktikas võrdlemisi tavatu nähtus. Suured teened on siin muidugi Ingrid Rüütlil, kes sellel kongressil viibis ja selgitustööd tegi. See oli suur tunnustus ja ühtlasi kaudne toetus meie iseseisvumispürgimustele.

Rahvusvahelisse organisatsiooni kuulumine vabastas selle kultuurivaldkonna Moskva diktaadist, avas ukse otsekontaktideks teiste maadega ning kutsus seetõttu algul esile Moskva vastuseisu (Moskva esindaja koos tollase SDV delegaadiga hääletasid ka CIOFF®i peaassambleel Baltica organisatsiooni vastuvõtmise vastu).

Aastal 1991, mil Balti riigid olid saavutanud taasiseseisvuse, tunnistati Eesti, Läti ja Leedu CIOFF®i täieõiguslikeks liikmeteks rahvussektsiooni õigustes. Kõrvuti uute ja avardunud vôimalustega tõi CIOFF®i liikmestaatus kaasa tõsiseid kohustusi omakultuuri arendamisel ja ülemaailmsetes programmides osalemisel. Tekkis vajadus luua laiapõhjaline valitsusväline organisatsioon, kes esindaks Eesti Vabariiki CIOFF®is.

9. märtsil 1992 asutati Eesti Rahvuslik Folkloorinôukogu.

Alates 8. märtsist 2014 on nimetus Eesti Folkloorinõukogu.