IRAIDA ZAHHAROVA
Mina sündisin külas, kus sündisid minu vanaisa ja isa, aga kasvasin külakeskuses. See küla oli üle tee ja seal elas tol ajal umbes 2000 elanikku. Ma läksin iga kord vanaema-vanaisa juurde kui ema ja isa olid tööle läinud. Puumaja oli täis huvitavaid käsitööesemeid, sest minu vanaema nagu ka emapoolne vanaema oskas kõiki traditsioonilisi käsitöid ja ta oli väga hea jutustaja. Tema käest ma sain teada palju kohalikke küla legende. Vanaema seletas, et tema kuulis neid jutte oma vanaemalt. Eriti mulle meeldis vaadata, kuidas ta telgedel kangast koob ja teda abistada. Mul on tänaseni säilinud mõlema vanaema käsitööesemed. Mäletan, et vanaisa oli kaua aeg haige ja et ta iseseisvalt liikuda ei saanud ning oli palju voodis, aga ta oli pikka kasvu ja täielik peremees. Ta oli väga range, aga vanaema seletas, et mehega peab olema nagu luige sulg pehme. Igal nädalal meeldis mulle aidata suitsusauna valmis panna ja siiani mul suitsusauna lõhn tuletab meelde lapsepõlve kuldset aega.
Ema ja tema õde mõlemad väga hästi tikkisid ja heegeldasid ning traditsioon oli sukad-sokid-kindad kaunistada erinevate mustridega. Kõik asjad lastele olid valmistatud kevadisest valgest villast, sest see oli ülipehme ja õrn: vanaema näitas kuidas lõnga ette valmistada. Ema tikand oli väga ilus ja peen, sellepärast küla naised tellisid tema käest peo jaoks pearätte. Ta oskas teha sellist tööd kiirelt, mul jäi meelde, et minu ema kunagi ei istunud niisama, tema käes kogu aeg oli mingi käsitöö.
Isa oli pillimees ja külas ilma temata ei olnud ühtegi pulma, pereüritusi, sõjaväkke saatmist. Mulle väga meeldis temaga koos aega veeta ja ta joonistas mulle, eriti hästi temal õnnestus lilli joonistada. Ja tal oli väga ilus käekiri. Ka kõik mööbli valmistas ta ise.
Ma elan Tallinnas alates aastast 1985 ja olen Tšuvaši Kultuuriseltsi liige juba aastast 1996. Kuna mina elasin pärimuskultuuri alal, siis võtsin seda nii, et see on loomulik ja käsitööga tegelemine on tavaline. Aga kui sattusin Eestisse, siis tundsin, kui tugev huvi on siin kogu oma pärimuskultuuri vastu. Väga tahtsin oma rahva eripärast kultuuri säilitada ja tutvustada Eestis elavatele inimestele. Sellepärast tegelen sellega ühiskondlikul tasandil: võtan osa erinevatest üritustest, korraldan käsitööringe, olen tšuvašikeelse raadiosaate autor, mida on tehtud alates aastast 2010, korraldan Eesti folkloorirühmadele Tšuvašimaa festivalidest osa võtmist.
Viimasetel aastatel olen tegelenud vanavara kogumisega, Tšuvašimaal osalen uurimisreisidel igal aastal, kus kogun vanu esemeid, salvestan vanade külade laule ja seal elavate inimeste jutte ning müüte. Selle kõige tutvustamiseks on 2012. aastast avatud Tšuvaši Rahvariiete muuseum. Praegu tegelen muuseumi uute ruumide käivitamisega Tallinna vanalinnas ning lähiajal on plaanis avada uue muuseumi uksed.