Huvihariduse rahastus toimub kohalike omavalitsuste kaudu ja sõltub suuresti selle poliitikast, milliseid huvikoole ja -tegevust pakkuvaid ühinguid konkreetselt toetatakse. Igas omavalitsuses on veidi erinev süsteem, ühtne üle-eestiline lahendus puudub. Riigi toetust KOVidele määratakse koefitsiendiga, mis tuleneb näiteks töötuse määrast, sotsiaalabi vajavate inimeste arvust ja teistest komponentidest. See number vähenes aga 2021. aastal ligemale 40% võrra ning seni pole selge, kas omavalitsused jätkavad endisega samas mahus toetamist ja panevad ise vahendeid juurde või mitte. Milliseid võimalikke tagajärgi toob huvihariduse rahastamise vähenemine kaasa, selgitab Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu esimees Jane Miller-Pärnamägi.
Mida me täna teame?
- Toimub pearahade arvestamine, kuid piirkonniti on see erinev. „Pearaha arvestatakse paljudes omavalitsustes selle järgi, kui palju on Eesti huvihariduse infosüsteemis lapsi kirjas. Tartu linnas peab aga iga lapsevanem kinnitama, et tema laps ka tegelikult selles huviringis käib. Lisaks pearahale on Tartus ka teised rahastusvõimalused – huvikoolid saavad taotleda eraldi toetust festivalide ja võistlustega seotud kulude katteks. Tallinna linnas seevastu on pearaha asemel minimaalne tegevustoetus. Kui Tallinna erahuvihariduse toetuseks on linna poolt määratud vaid 200 000 eurot, kuigi riigi toetus on viimastel aastatel olnud Tallinnale ligi 1,2 miljonit, siis on proportsioonid erahuvikoolide toetamisel paigast ära, arvestades, et KOV peaks omalt poolt vähemalt samas suurusjärgus panustama riigile lisaks. Paremaks ilmestamiseks tuleb öelda, et Tallinnas on 168 erahuvikooli ja 10 munitsipaalhuvikooli. Tallinna linna toetus on täna umbes 20 erahuvikoolile ning arvestuslikult ligi 30 eurot õpilase kohta aastas. Enamustes teistes KOVides on toetuse suurus vähemal 120 eurot aastas.“
- Õpetajate palgaprobleem on eriti hull rahvakultuuri ja kultuurhariduse valdkonnas. „Üle Eesti on eraldi süsteemid spordi rahastamiseks, mis ei käi huvihariduse rahastuse alt. Lisaks on spordivaldkonnas eraldi ka riiklik treeneri palgatoetus. Seega näeme, et sport on oluliselt paremas seisus kui kultuur. Kui jätta välja laulu- ja tantsupeo protsessis olemise toetus, siis näeme just väga suurt palgaprobleemi rahvakultuuris ja erinevate kunstide hariduses laiemalt.“
- Taotlemise tähtajad seavad huvihariduse pakkujad ebavõrdsesse olukorda. „Kui Tallinna linn väljastab toetusi jaanuaris ehk keset õppeaastat, siis mõned kohalikud omavalitsused teevad seda augustis, mil pole täpselt selge, mis olukord ees ootamas on.“
Üks huvi kõik või siiski mitte…
Huviharidusest rääkides tuleks aga kõigepealt teha selgeks mõned mõistelised erinevused. Poliitikakujundajate tasandil räägitakse kõigest läbisegi – huvitegevus ja huviharidus on kasutusel ühes ja samas tähenduses. Tegelikult jaguneb huviharidus oma olemuselt aga kolmeks.
- Ringitegevuses (ka huvitegevus, vabahuviharidus) osalevad inimesed sooviga midagi konkreetset ära õppida või lihtsalt katsetada, nt õppides selgeks tantsu ilma laiemat pilti selle ümber omandamata.
2. Huviharidus on süsteemne (astmeline) õpe, millele juhendaja on seadnud konkreetsed teemad ja eesmärgid, mis aastate jooksul ära õpitakse.
3. Eelprofessionaalset õpet läbivad lapsed ja noored, kes soovivad saadud põhja pealt minna edasi kõrgharidusse. Sellisel tasandil õpitakse süvendatult ja omandatakse professionaalseid praktikaid – nt osaledes lavastusprotsessides, saades aru tantsukunsti laiemast olemusest, olles noor looja jne. Tänasel päeval eelprofessionaalset õpet riiklikul tasandil üldse ei käsitleta.
„Probleem tekibki sellest, et valdkonnaüleselt pole meil mõistete sisusid kokku lepitud. Näiteks rahvatantsu puhul öeldakse tihtipeale, et tegemist on huviringiga, kuid enamasti on see süsteemne rahvakultuuriõpe, mis oma olemuselt on juba huvihariduse tasand. Minu meelest peaks järgnevate aastate eesmärk olema kultuurharidusliku õppe või tegevuse vastavusse viimine nende mõistetega, sest see tingib ka rahastuse. Kui sa korraldad huvihariduslikku või eelprofessionaalset õpet, siis need mahud ja vajadused on tunduvalt suuremad kui huviringi tegevuses. Samas, professionaalsed nõuded igale tasandile peaksid olema ühesugused,“ leiab Jane Miller-Pärnamägi.
Õpetaja on amet, mitte kõrvaltegevus
„Iga huviharidusliku õppe puhul on oluline, et õpetajad on koolitatud, oma ala spetsialistid ja pedagoogiliste oskustega. Olgu need siis omandatud kursustel või saadud ülikoolis – see ei oma tähtsust. Ideaalis võiks muidugi õpetajatel olla kraad või kutse, kuid usun, et see on loomulik protsess, mille poole juba liigume.“ Jane Miller-Pärnamägi näeb seda, kuidas õpetajad, kes osalevad koolitustel, on ka sotsiaalsemad ning jagavad üksteisega rohkem meetodeid ja nippe.
„Kindlasti tuleb rõhutada, et huvihariduses on meil õpetajad, mitte juhendajad või noortevaldkonna töötajad. See on pikaajaline hariduslik protsess, et sinust saaks mõne kunstiala õpetaja. Õpetajaks olemine peab olema väärtustatud – õpetaja on professionaal! Juhendamine seevastu kõlab nagu kõrvaltegevus, mitte päris amet. Peame toetama, et huvihariduse õpetajatel, kes on võimelised töötama igapäevaselt sel alal, oleksid sotsiaalsed garantiid tagatud. Aga meil liigub see praegu nagu vastassuunas, laulu-tantsupeoprotsessis muidugi mitte.
Haridusvaldkonnas on riiklik prioriteet täna digioskused ja loodusteadused, mis on muidugi õige, aga alaväärtustades kunstide haridust lükkame ökosüsteemi balansist välja ja see ei toimi enam. Kui me tõstame tehnoloogia rohkem esile ja paneme kõik ressursid selle alla, siis kaob ära kultuur ja inimlikud väärtused ehk empaatiavõime, suhtlusoskus, mõtestamine, analüüs, tunnetuslik pool ja oskus väärtustada ühiskonnas olulist,“ loetleb huvihariduse eestkõneleja murelikult.
Huvihariduse rahastuse mõju kultuurivaldkonnale
Ebapiisav rahastus ja selle vähendamine on juba loonud fooni teatud tendentside tekkeks.
- Järelkasv kahaneb. „Kui ma vaatan näiteks praegu Eesti Tantsuagentuuri tantsukooli pinnalt, siis meil on super andekad noored, kes on saanud hästi laia põhja ja silmaringi tantsukunstis, kuid nad ei lähe seda edasi õppima. Siin mängivad rolli nii piirangud, tänu millele on olnud välismaal enesetäiendamine raskendatud, kui suhtumine kultuuri ühiskonnas.“
- Publik on väheharitud. „Kui me saame lapsepõlves kogeda kultuuri selle sees kasvades ja seda harrastades, kujuneb see elu loomulikuks osaks. See paneb meid ka täiskasvanuna väärtustama kunsti ja rahvakultuuri ning teeb meist teadliku ja haritud publiku. Võib mõelda ka sedasi, et kui meil ei ole liikumisharjumust lapsepõlvest, siis liigume väiksema tõenäosusega ka täiskasvanueas. Sama on kultuuritarbimisega.“
- Üldharidussüsteem on ülekoormatud. „Huviharidus on väga oluline haridussüsteemi osa, mille oleme tähelepanuta jätnud, surudes selle noorsootöö alla. Huviharidus on aga elukestev ja see vaade on vananeva elanikkonnaga riigis paratamatu. See on parim võimalus eakate pidevaks õppeks ja nende kodudest välja toomiseks, et koos tantsida, laulda, heegeldada, juttu ajada. Huviharidus suunab inimesi olema aktiivsed, see sütitab teotahet ja valmidust ise midagi välja mõelda, korraldada. Me ei saa panna kõikide nende aspektide koormust üldharidussüsteemile ja seda puudustes süüdistada.“
- Õhinapõhisus kaob, kohalik kultuurielu sureb välja. „Kui heita pilk väiksematele paikkondadele, siis näeme, et oma kodukandi erinevate ürituste korraldajad on ikkagi tantsuõpetajad, koorijuhid, huvihariduse eestvedajad. Nemad on need, kes hoiavad kogu üle-eestilist kultuuriruumi püsti, olles maa sool. Rahastuse vähenemisega kärbub ka nende jaks, inimesed liiguvad kodukohast mujale ja teiste eluvaldkondade juurde. Noortele ei jää eeskujusid, kelle poole üles vaadata, kelle moodi tahta olla. Uus samas suunas tegus põlvkond jääb üles kasvamata.“
Maal lihtsam, linnas võimalusterohkem
Huvihariduses tegutsedes on oma võlud nii maal kui linnas, kuid tundub, et pikas perspektiivis jääb maapiirkond kaotajaks. Palju sõltub muidugi asukohast, paiga poliitilistest suundumustest ja tegusate kultuuriinimeste olemasolust, kuid selle vastu ei saa, et huvihariduses õppija jaoks on valikuvõimalused linnas suuremad (mis siis, et seal on ka majanduslikud lõhed sügavamad). „Ma ei saa küll täie tõsidusega väita, kuid kahtlustan, et maal elades on lastel, kui neil raha napib, suurem võimalus huviringis osaleda kui linnas. Väikestes kogukondades on üksteise hoidmine tugevam. Seal on ka võimalik otsustajaid rohkem survestada, samas, kui linnas maksab osalejate rahakott kõik puudujäägid lõpuks ikkagi kinni. Teisipidi jälle, kui ei ole piirkonnas piisavalt rahalist toetust, siis õpetaja lähebki kohta, kus ta lõpuks ka väärilist tasu saab. Nii tekib olukord, kas jääda osalemisest ilma või kulutada lisaraha ja -aega kaugemalt kohale jõudmisele,“ mõtiskleb Miller-Pärnamägi. E-huvikoolides ja piiramatutes digivõimalustes ta lahendust ei näe, sest huviharidus pakub kogukonnatunnet, mida läbi ekraani pole võimalik tajuda.
Käärid õpetajate palkades
Mis on siis see vääriline tasu, mida huvihariduse õpetajad teenivad? Kriisiabikomisjoni toetustaotluste põhjal oli näha, kuidas nt Saaremaal teenib üks folklooriringi õpetaja 3,50 eurot brutopalgana tunnis. Ilmselt saab igaüks aru, et juba õpetaja kohaletulek maksab rohkem kui see, mis ta kätte saab. Kui vaadata aga laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate õpetajate tasusid, siis ideaalstsenaariumi järgi (kõikjal mittevastav) on neile makstav miinimum 15,50 eurot bruto 45 minuti eest, maksimum ulatub 31 euroni, kui õpetajal on kutse kaheksas tase ja sellele lisandub koorijuhtidel tasu ka ettelaulmise kategooria eest. Folkloorivaldkonnas on suurem osa õpetajate tööst aga õhinapõhine.
Tallinna linnas on võimalik laulu- ja tantsupeo protsessis osalevatel rühmadel taotleda korra aastas ka Kultuuri- ja Spordiametilt 600-eurost tegevustoetust. Kui algselt said seda küsida ka folkloorirühmad, siis nüüd on see kitsenenud ainult suurpidude liikumises osalejatele.
„Kas kultuuri saab ja tuleb üldse niimoodi rahastada nagu spordisüsteemi, kus kvaliteedi peamine näitaja on tippsündmustel osalemine?“ küsib Jane Miller-Pärnamägi, vihjates võimalikule tekkivale olukorrale, kus kultuuriga tegeletaks vaid linnukese kirja saamise pärast, mitte sügavast huvist. „Kui me nii lähtuksime, siis näiteks tantsuhuvihariduse puhul tekiks kohustus kõikidel rühmadel osaleda Koolitantsul. Aga me ju soovime pigem, et lapsed osaleksid loomulikus eakohases hariduslikus loomeprotsessis, mitte ei õpiks vaid tantse. Ka folkloorihuvihariduse puhul tähendaks see, et tekib nõue toota tulemit, mitte osaleda loomulikus arengus. Või harrastusteatrite puhul tähendaks see, et kõik viienda klassi õpilased peavad lavastama Sipsikut – kes seda ei tee, see toetust ei saa,“ näitlikustab Miller-Pärnamägi olukorra absurdsust.
Maadlus ei ole parem kui korvpall, aga koorilaulul on eelis regilaulu ees
„Eks ongi raske öelda, et mis on need nõuded toetuse saamiseks. Kvalifitseeritud ja ennast pidevalt täiendav juhendaja on elementaarne, aga see, kas ta kütab lastega mööda erinevaid võistlusi või teeb nendega loovtantsu ja improviseerib, ei tohiks olla määrav. Kui me spordis oleme suutnud teha treeneritele ühtse süsteemi, mille puhul ei eristata nt maadlust või korvpalli, siis miks me tantsus tõmbame erinevate alaliikide vahele toetuste osas piiri? Need, kes käivad tantsupeol on justkui õiged tantsuõpetajad ja UNESCO pärandi hoidjad. Need, kes õpetavad lastele aga tantsurõõmu ja mingil muul viisil tantsimist, nii et nood täiskasvanuks saades tahavad ka selle valdkonnaga edasi tegeleda, kasvõi rahvatantsurühmaga liitudes, siis need põhja loonud ja tööd teinud õpetajad süsteemi jaoks väärtust ei oma,“ ei varja huvihariduse eestkõneleja nördimust.
Laulu- ja tantsupeo protsessis osalejate toetused seavad esikohale peo repertuaari selgeks õppimise, aga ei toeta tantsu süvitsi minekut. Hea näitena sel teemal kõneles Kristiina Siig ühel konverentsil, kuidas eelmisel noorte tantsupeol oli kõikidel rühmaliikidel ülesandeks ära õppida üks pärimustants ja selle põhjal loodud autoritants. Liigijuhtide eesmärk oli ühelt poolt tutvustada tantsijatele ja õpetajatele pärimustantsu mõnu, teiselt poolt luua otsene seos pärimustantsu ja tänase lavarahvatantsu vahel – kuidas üks võib teisest välja kasvada. Pärimustantsu tantsimist seejuures ei hinnatud ja see ei olnud tantsupeo kontserdi kavas. Pärimustantse tantsiti ülevaatustel ühise seltskonnatantsuna eesmärgiga luua ettetantsimispäeval hea tuju ja võtta konkursipinget maha. Hea idee puhul oli aga näha, kuidas paari rühma juhendajad ilmusid kohale vabandusega, et pärimustantsu õppida ei jõutud. See tähendab, et õpetajad ei saanud ise kogu ülesande eesmärgist aru ega näinud isegi seda seost. Selle asemel, et alustada pärimustantsust, õppida ära selle põhisammud ja liikuda edasi töötluse juurde, tullakse tantsurühmades kokku, õpitakse selgeks autoritants, mida läheb vaja protsessis kvalifikatsiooni näitamiseks ning tegelikult ei omandata tervikseoseid algse pärimuse ja selle elementidel loodud materjali vahel.
Koroona mõjud huviharidusele
Süsteemset lähenemist ei ole toetanud ka viimaste aastate koroonapandeemia, mis on avaldanud negatiivset mõju osalusprotsentidele. „Kui varem käis üks laps mitmes huvikoolis, siis tänu piirangutele taandus see enamasti ühe peale, milles vanemad nägid kõige turvalisemat varianti. Eks õppemaksu tasumine ja tundides mitteosalemine ehmatas paljusid,“ selgitab Miller-Pärnamägi.
Sügisel, selle hooaja alguses, tegi Eesti Tantsuhuvihariduse Liit küsitluse, millest selgus, et piirangute tulemusena jäi õpilaste kadu huvikoolides 30-50% vahele. Maapiirkondades oli kohati kukkunud ära lausa 80% osalejatest. „Eriti hull seis oli näiteks Antslas, kus juhendaja ütles, et ta ei saa tantsupeoks lihtsalt rühma kokku, sest aasta jooksul ei lisandu uusi liikmeid kunagi piisavalt. Kui su põhisissetulek tuleb õppemaksudest, aga lapsed kohal käia ei saa, sest kogu aeg on keegi lähikontaktne, siis lõpetavadki vanemad lepingud ära ning koolil on keeruline edasi eksisteerida,“ toob Miller-Pärnamägi välja, kuidas huviharidus on mõjutatud kõikidest ühiskondlikest oludest ja otsustest.
Teisalt on neil, kes korra eemale jäänud, mugav ka edaspidi koju „tiksuma“ jääda. On seltskond noori, kes eelistavad juba distantsõpet ja ei käi ka huvikoolis. Nende jaoks on iga suhtlemine pingutus. „See on aga hästi suur ohumärk, sest huviharidus pakub võimalust pingete maandamiseks ja enesega paremini läbisaamiseks. Triinu Upkin kirjutas Sirbis* toredasti sellest, mida huvihariduses osalemine õpetab inimestele, milliseid oskusi see treenib. Olgu selleks enda tugevuste ja nõrkuste tundma õppimine, eneseanalüüsimine, enesekindluse ja -usalduse suurendamine, isiksusena kasvamine või grupis töötamise ja suhtlemisoskus. Huvihariduse kaasaegsed meetodid toovad palju juurde ka oskust, kuidas teistele tagasisidet anda. Nii, et säiliks heatahtlikkus ja edasiviiv kriitika. Kuidas teisi väärtustada, neile motiveerivaid asju öelda, mida meie kultuuris on ääretult vähe,“ mõtiskleb Jane Miller-Pärnamägi, millest huviharidusse mittekaasatud noored ilma võivad jääda.
Õpetajate roll huviharidusse tagasipöördumisel
Kuidas neid noori tagasi võita? „Kõik algab ikkagi õpetajast – kas ja kes meil on olemas. Mulle meeldiks, et me ei jääks ringitegevuse pakkumisel ainult üldhariduskooli keskseks. Tallinna linnas on alustatud poliitikaga, mis toetab ennekõike koolides toimuvaid huviringe, aga oluline on suunata lapsed ja noored erinevatesse keskkondadesse. See on see, mis tegelikult õpetab neid mitmekülgsemalt ennast tundma. Aga ka nägema erinevaid õpetajaid, karismaatilisi juhendajaid, oma ala fänne. Lõpuks võib tants elada keldrites ja madalatel pööningukorrustel, aga kui eesotsas on õpetaja, kes pühendumisega tegevust eest veab, siis see ka kestab. Siis on meil ka noori, kes käivad oma eeskujude jälgedes, olenemata, millised on tulevikuväljavaated huvihariduses,“ usub Miller-Pärnamägi.
Samas tunneb ta suurt muret, et huvihariduse õpetaja peab kogu aeg oma rahakotti piiluma ja arvutama, kas ta veab järgmise palgapäevani välja. „Õpetaja on õpetaja, ka huvihariduse õpetaja palgatase peaks liikuma samas rütmis üldise õpetajate riikliku palgatasemega. Nad tegelevad ju meie tulevikuga, meie laste ja noortega ning hoiavad eesti kultuuri. Täna on üldhariduskoolides õpetajatest puudus, aga tegelikult on meil paljud huvihariduse õpetajad valmis hommikupoolikuti õpetama ka üldhariduses. Selleks tuleks kogu õppekava aga veidi ringi vaadata, et osa liikumisõppest olekski tantsuõpe või osa tehnoloogiaõppest käsitöövõtete omandamine spetsialisti juures. Neid asutusi, kes sellisel kujul tunde läbi võiks aidata viia, on maa ja ilm. See on tegelikult ka Haridus- ja Teadusministeeriumi üks prioriteete, et üldharidus ja huviharidus või mitteformaalne haridus üldse laiemalt omavahel lõimuksid. See annakski võimalused oma ala huvihariduslikke spetsialiste koolidesse tuua ja neid kooliõpilasi konkreetsetesse huvialakeskustesse viia.
Hetkel on meil aga tegemist nagu teki sikutamisega, et vaadata, kes rahastuse alla mahub ja kes mitte. Millegipärast nähakse, et meie kultuur on vaid laulu- ja tantsupeos. Aga see UNESCO pärand ei kasva ainult nende tantsupeo tantsude tantsimisest, vaid kõikide inimeste tööst, kes õpetavad kandjaid väärtustama ühistegevust, kogukonnatunnet, panevad neid pingutama, õppima erinevaid oskusi. Kuni need inimesed on olemas, kestab ka kultuur. Loomulikult on laulu- ja tantsupidu tähtis, aga see ei ole ainukene rahvakultuuriväljund, millele peaks tähelepanu pöörama või rahalist tuge pakkuma,“ kutsub Jane Miller-Pärnamägi nägema tervet haridusvaldkonna laiemalt ja tervikuna. See, kuidas me riigi ja rahvana väärtustame huviharidust, määrab ära ka meie enda tuleviku.
Küsis Monika Tomingas
Toimetas Laura Liinat
* https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/tants-on-koigile/
Comments are closed.