Oma lapsepõlvest mäletan, et rahvakalendri tähtpäevad andsid meie pere aastaringile tuttava ja turvalise raami – vastlapäeval keetsime seajalgu, suvistepühal oli korteri esikus noor kask, jüripäeval tegime kindlasti tuld, munadepühal värvisime mune. Kui jõudsin ikka, kus tekkis huvi, miks ühte või teist kombetalitust täidame, ei osatud mulle vastata muud, kui “Ei tea, nii lihtsalt on kombeks, mamma tegi alati nii!”. Hoolimata sellest, et tagamaad jäid segaseks, ei kahandanud see kellegi pühaderõõmu. Imelike juhuste tõttu sattusin täiskasvanuna tööle pärimuskultuuri valdkonda ning pilt läks oluliselt klaarimaks.
Alates hetkest, kui mind ristiti ja salviti õigeusku, omandasid rahvakalendri tähtpäevad minu jaoks uue sisu. Kõik, millest varem rääkisin mineviku vormis – „vanasti paastuti“, „vanasti riietuti suurel reedel musta“, „vanasti värviti ülestõusmispühadeks umbes 100 muna“, muutus ühtäkki elavaks. Miks vanasti? See kõik on ka nüüd ja praegu! Esimene ülestõusmispühade-eelne suur paast vapustas mind nii sügavalt, et ei raatsinud neist tundeist lahti lasta ega ülestõusmispühade rõõmul endasse tulla. Toona esmakordselt paastuaega sisenedes ei olnud õrna aimugi, et sellest saab iga-aastane tundeküllane teekond.
Suur nädal ehk nädal enne lihavõtteid on see aeg aastas, mil näen, et minu ja paljude lähedaste maailmapilt asuvad üksteisest üsna kaugel. Palusin sel teemal mõtisklema Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreestri ja teoloogi Mattias Palli ja folklorist Mall Hiiemäe.
Rahvakalendri tähtpäevade tähistamisel on tänapäeval kristlaste ja ilmalike inimeste igapäevaelus suur vahe. Kui ilmalikud või mittekristlased tunnevad rõõmu vabast reedest ja munade värvimisest, on kristlaste jaoks pühale eelnev paastuaeg aga sügav vaimne teekond, mis kulmineerub ülestõusmispühadega. Kas teistes kultuurides on usu- ja igapäevaelu vahel sama suur lõhe või usund ongi elamise viis? Kas vanemal ajal võis ka meil olla see teisiti?
Mattias Palli: Usutavasti pea kõigis kultuurides on püha ja argine olnud tihedamalt läbipõimunud kui tänapäeva läänemaailmas. Kristlus on samuti eluviis, mitte üksnes õpetus ja sisemine vaimsus. Eriti meie traditsiooniliste kirikute (apostlik-õigeusu, katoliku, vanade idakirikute) liturgilised ja muud tavad on seotud inimese üldise igapäevase religioossusega. Nii on ka kristliku jumalateenistuse ja kommete juures palju üldist, midagi, mis on seotud inimese religioossusega laiemalt. Ka ülestõusmispühade sattumine kevadele pole ilmselget juhuslik – see seostub üldinimliku looduse ärkamise ja viljakuse pühakspidamisega, andes neile teise maisusest kõrgema, maisust ületava tähenduse, päästeloolise ja tuleva-ajalise mõõtme. Nõnda pole igapäevane ja püha ka ristiusus tegelikult järsult lahus. Iseasi on muidugi see, et tänapäeval ei adu paljud üldse elu vaimset mõõdet, maailma sakraalsust.
Mall Hiiemäe: Mina ei näe siin mingit ületamatult suurt lõhet ei praegu ega minevikus, lisaks erineb selline tähendusetaju ja käitumine isikuti – on ka kristlaste hulgas selliseid, kes on pühendunumad, ja selliseid, kes usuleigemad või üldse pigem peretraditsiooni, mitte niivõrd sügava vaimse veendumuse tõttu ristitud ja koguduse liikmed.
Lihavõttepühade ajal armastame kõnelda selle tähtpäevaga seonduvatest rahvakommetest, kuid tegelikkuses tähendab see paljude sajandite jooksul väljakujunenud traditsiooni, kus omavahel on põimunud kristlikud ja vanaheebrea paasapühade traditsioonid ning muistne usund. Kas tänapäeval on üldse võimalik jälge ajada, mis komme ja kust pärineb?
Mattias Palli: Me teame meie eelkristlikust usundist väga vähe. Tegelikult saame rääkida ainult rahvausundist, milles kristlikud ja mittekristlikud elemendid on põimunud. Ka nn eelkristlikud uskumused ja kombed on tihti mujalt tulnud laenud. Näiteks kuulus Võhandu piksepalvegi olla väga lähedane mõne sarnase germaani palvega.
Mall Hiiemäe: Ilmselgelt ei ole see vanaheebrea kombestik eestlasteni kuidagi otseteed pidi jõudnud, vaid midagi on tulnud piibli vahendusel ja ehk ka teistelt rahvastelt ülevõetud kultuurilaenude kaudu, kuid iga rahvas annab omakorda oma mõõtme juurde, sulandab omi kombeid juurde. Paljudel puhkudel on sellegipoolest võimalik näha vihjeid, millisest traditsioonist mingi komme või tähendus pärineb. Näiteks mõned eesti pärimustekstid, milles väidetakse, et ülestõusmispüha muna sümboliseerib Jeesuse hauda, on ikka selgelt kristliku mõõtmega, aga kas sellist tõlgendust on kuuldud kirikuõpetajalt või näiteks koolis kooliõpetajalt, seda paljudel juhtudel ei saa kindlaks teha.
Kiriku- ja rahvapärimuse kõrvutamine võib olla teinekord üsna segadusse ajav. Tänapäeva inimesel on ettekujutus, et veel paar sajandit tagasi olid inimesed alandlikumad, jumalakartlikumad ning käisid usinamalt kirikus. Samas saab Mall Hiiemäe kogumikust „Eesti rahvakalender“ lugeda ainuüksi suure neljapäeva kohta üsna „huvitavaid“ kombetalitusi – põlluõnne taotleti alasti põldu äestades, maagiliste võimete omandamiseks lõigati salaja võõrastelt lammastelt villa, mehelesaamiseks pidid tüdrukud pesema kiriku põrandat, piimaõnne kindlustamiseks ronisid naised lüpsikutega puu otsa ja hõikasid: „piima, koort, võid“, ülekohtu vältimiseks pidi enne päevatõusu minema õue, keerutama kolm korda issameie palvet lugedes vastupäeva oma kübarat jne. Kumb tundub usutavam – kas ka varasemalt jagunes talurahvas kahte leeri (usklikud ja uskmatud) või siis pühapäeva hommikul võeti kirikus armulauda ja pärast tegeleti iseenesestmõistetavalt ebausklike toimingutega, et hea põli oleks igaks juhuks mitmel rindel kindlustatud?
Mattias Palli: Selle kohta võiks kasutada väljendit „rahvalik kristlus“ või „rahvausund“, mis oligi segu erinevatest uskumustest ja tavadest. Talupoegade kesk- ja uusaegne tegelik usuline praktika sisaldas nii kristlikke kui mittekristlikke elemente, rahvalikku maagiat, mis levis siia mujalt. Kindlasti võis osa inimesi olla enam kristlikud, eriti hariduse mõjul, teised tegelda enam rahvaliku nõiduse ja muu taolisega, kuid kokkuvõttes olid need segunenud. Aja jooksul rahvausund taandus, kuid on tänapäeval uusvaimsuse kujul taas elavnenud.
Mall Hiiemäe: On loomulik, et igas inimeses on mingid jooned ühtemoodi ja teises teistmoodi, Eesti vana talupojakultuuri esindajates esines kindlasti erinevates proportsioonides kristlike ja paganlike joonte kombineerumist, näiteks loitsudes võidakse samas lühikeses tekstis pöörduda nii neitsi Maarja kui maaema poole. Eriti just kriisiolukorras otsitakse abi ükskõik millisest traditsioonist, peaasi, et aitaks – see on sageli ka tänapäeval nii. Ei saa ühe vitsaga lüües väita, et “vanad eestlased” tegid täpselt nii, ka piirkonniti oli suuri erinevusi. Lauri Vahtre on avaldanud arvamust, et 17. sajandil oli eesti rahvausundi pilt kõige kirevam, sest põimusid eri religioonid: katoliku usk koos pühakukultusega, luterlus, perifeerias lisaks naaberkultuuride jooned. Paljudel juhtudel jääb mulje, et meie esivanem ei eristanud, et kristlik on õigem kui maagiline või vastupidi. Juba armulaua ajal võisid kirikuskäijal olla mõttes ka maagilised eesmärgid, näiteks võidi armulaualeib suust pihku poetada, et see koju viia ja seda maagilistes karjakaitserituaalides kasutada.
Alati kirikusse üldse ei jõutudki, näiteks mõned värvikad tekstid kõnelevad sellest, kuidas avinurmekad panid suurel ristipäeval hobuse ette ja tegid nagu läheksid kirikusse, aga tegelikult läksid metsa varastama – maagiline aeg ju.
Millega seletada, et talurahva hulgas peeti just suurt neljapäeva mõjusaimaks päevaks, mil tegeleda nõidumisega või seda ära hoida? Kas selle päeva esiletõstmisel on mingi seos samal päeval kirikus peetava püha õhtusöömaaja teenistusega?
Mall Hiiemäe: Pühapäev hingamispäevana tuli koos kristlusega. Vanas kuukalendris – mitte ainult eestlastel, vaid ka näiteks germaanlastel – võttis nädala kokku neljapäev. Germaani alade usundis oli see äikesejumalale pühendatud päev, see seos on veel nüüdki neljapäeva saksakeelses nimes Donnerstag näha. See oli maagiliselt laetud päev, mille juurde kuulusid töökeelud, maagilised taiad. Püha õhtusöömaaja teenistusega on siin vähe seost ja ega seda õhtujumalateenistust Eestis igal pool peetudki, sinna oleks juba füüsiliselt keeruline olnud kaugemalt kohale tulla.
Tänapäeval teame – paastuaeg tähendab usinamat palvetamist ja tavapärasest kasinamat toitu, et saaksime hinge rüütada „vaimu vaesusega“. See tähendab, et jätame teadlikult poest liha, piimatooted ja munad ostmata. Kas paastuaeg oli ka mõned sajandid tagasi talurahva jaoks kirikutraditsioonist tulenev nõue või pigem kevadisele toidunappusele leevendust pakkuv lohutus, püüdlus tühja kõhu tunnet õilistada, et oleks lihtsam näljaga leppida?
Mattias Palli: Paastuaja kujunemisloos ei avaldanud kevadine toidunappus ehk nii suurt mõju. Suur paast on kujunenud välja vahemeremaades, kus samuti on kevadine aeg toidu poolest kasinam, aga mitte nii hullusti kui meil. Aga kirikukalendris on ka muud paastud – näiteks jõulupaast langeb vastupidiselt suurele paastule just rammusamale ajale.
Mall Hiiemäe: Paastumist on peetud eriti oluliseks õigeusualadel. See, et toit otsa hakkas saama ja vastlapäevaks olid järel vaid seakõrvad ja jalad, oli taluelus teada asi, ja sellele mingeid kiriku õpetuse kaudu õilistamisi polnud vaja otsida.
Kirikutraditsioon on kahtlemata mõjutanud rahvatraditsiooni, aga kas ka vastupidi? Kas ja kuidas rahvausund on mõjutanud kirikupärimust?
Mall Hiiemäe: Vastastikuseid laene on näha urbade kirikusse toomise kombes, näiteks Kuremäe kloostrisse toodi varasemalt õnnistamiseks urbadega oksi ja kirikuskäijad viisid neid koju kaasa kodu ja karja õnnistuseks, neid võidi vahel pikemalt alles hoida kaitseks ja õnneks. Aga taustaks on siin iidne maagiaprintsiip, mille järgi haljas oks on nii-öelda eluoks, mis kannab elujõudu ja väge.
Mattias Palli: Lisada võiks ka toidu (munade, kohupiima jm) õnnistamise traditsiooni, mis on just meil õigeusukirikus armastatud – eks see ole puhtalt rahvalik komme. Samuti pajuokste õnnistamine palmipuudepühal (urbepäeval) on põhjamaine komme – põlistel kristlikel aladel Vahemeremail ja Balkanil tavatsetakse õnnistada muid oksi. Omas koguduseski olen näinud, et lõunamaalastele on palmipuudepühal urvaokste jagamine ebatavaline ja tekitab üksjagu elevust. Kui Kristus oleks sündinud ja elanud siin meie keskel, jagataks ka armulaual ilmselt tumedat rukkileiba ja õlut.
———
Sajand järgneb sajandile, põlv põlvele, kultuur kultuurile. See erakordselt kirju ja keerulise taustaga pühadekombestik kinnitab taas, kui väike olen mina, inimene. Kui hoomamatu ja pelgalt oletuslik on minu jaoks see aja kulgemisest, inimeste liikumisest settinud ja pärandunud jälg.
Mida vanemaks saan, seda enam igatsen maitsete puhtust, piiride selgust, vormide konkreetsust, korduste turvalisust, vastuste lihtsust, traditsioonide poolt kinnitatud kvaliteedimärki. Ometi on minu maailmapildi “vana ja turvaline” olnud kunagi kellegi jaoks uus, harjumatu või isegi vastuvõetamatu, tabamatu segu “kõigest”.
Kristi Pumbo
Eesti Folkloorinõukogu
Comments are closed.