5. märtsil tunnustati Eesti Folkloorinõukogu poolt pärimusvaldkonna silmapaistvamaid tegijaid. Teotoe auhinna pälvis Mare Mätas – tõeline Kihnu maa sool, aktiivne pärimuskultuuri hoidja ja edendaja. Pärimuskultuur, eriti Kihnu pärimus, on Marele südameasi. Ta on tekitanud noortes armastust pärimuskultuuri vastu õpetajana ning kõige rohkem oma isikliku eeskujuga.
Lisaks oma kogukonnas panustamisele on Mare olnud väsimatu ka ise Kihnu kultuuri uurima, levitama ja vahendama, nii meil kui mujal. Tema töö tulemuslikkuse heaks näiteks on koostöö rahvusvaheliste telekanalitega, tänu millele on valminud kümned Kihnut tutvustavad filmid. Mare on olnud teejuhiks paljudele välismaistele ajakirjanikele, fotograafidele ja kultuuriuurijatele. Mare Mätas on vaieldamatult vaimse kultuuripärandi valdkonna oluline eestkõneleja nii Eestis kui rahvusvaheliselt.
Teotoe auhinna laureaati toetab 1000-eurose tunnustuspreemiaga Eesti Kultuurkapital.
Tihti kuuleb mõtet, et pärimusvaldkonnas ei saa tegutseda missioonitundeta. Mis sind motiveerib pärast kõiki neid aastaid endiselt, millest sa vaimustud?
Kihnu kultuuri hoidmine on minu missioon tõepoolest, see on olnud ajas nii töökohustuseks kui ka intellektuaalseks huvialaks. Motivatsioon võib olla erinev, osalt meeletu armastus selle kultuurikillu vastu, teisalt isiklik kasu – hakkasin Kihnus pilliõpet ja laagreid korraldama siis, kui minu laps läks Kihnu kooli esimesse klassi. Tundsin ebaõiglust, et linnalastel on võimalus käia muusikakoolis, kuid kui oled saarele sündinud, oled kõigest sellest justkui ilma jäetud. Tänane motivatsioon on ajas muutunud, kui varem olid need enamasti praktilist laadi õnnestumised: pillilaagrid, pärimuskooli asutamine, tuletorni külastajatele avamine, Metsamaa pärimustalu arendustegevus; siis nüüd on tulnud aeg asjade analüüsimiseks ehk kultuuri hoidmiseks läbi kirjutamise, kirjeldamise ja rahvusvahelise koostöö. Üldmotivaator on nii praktiliste kui intellektuaalsete tegevuste juures sarnane – hirm, et midagi väga väärtuslikku kaob, kui sellele piisavalt tähelepanu ei pöörata või ei panustata läbi isikliku tegevuse.
Oled teinud palju tööd selle nimel, et Kihnu kultuur oleks elus olemise kõrval ka nähtav nii meil kui mujal. Kas tunned, et avalik tähelepanu ühele kogukonnale võib osutada mingil moel hoopis karuteene?
Väline huvi on siiski pigem esmalt abinõu kultuuri hoidmiseks. Eks UNESCO vaimse kultuuripärandi tiitelgi on rahvusvaheline kinnitus kogukonnale oluliste kultuurinähtuste väärtusest inimkonnale. Oht tekib siis, kui kultuur muutub puhtalt äriks, seda ei tehta enam enda rahulolu või rõõmu, vaid müügi pärast – tekib Kihnu Disneyland vms. Ohtlikud on ka eeldused, mis väljastpoolt tulijatel sageli on, nagu näiteks matriarhaadi kuvand või veendumus, et saarele jõudes näeb rohkelt rahvariides tantsijaid, lauljaid ning iseenesest mõistetavalt kõikjal ringi kihutavaid naismootorrattureid.
Teisest küljest muidugi pole mõtet väljapoole näidata ka maitsetut triviaalsust, mida siingi esineb, vaid ikka seda pärimuskultuuriimet, mis meil veel alles on, seeläbi selle kandjaid väärtustades.
Kas tunned, et see, et sinust on saanud Kihnu nö eestkõneleja, esitab sulle kogukonna ees ka suuremaid nõudmisi kui teistele?
Kogukonna seestpoolt vaatlejana, aeg-ajalt ka kriitilise vaatlejana, teen omi kokkuvõtteid, mida jagada. Eestkõnelejaks olen saanud pärast pikka ja aktiivset tegevust valdkonnas, mis on nagu eelpool öeldud on olnud nii praktilist laadi (projektikirjutamine ja -juhtimine, riigihanked) kui ka lähtunud minu vaimsetest huvidest ehk pärimuskultuuri uurimisest, teravdatud pilgul jälgimisest ja kirjeldamisest. Eestkõneleja peab alati arvestama ka kogukonna reflektsiooniga ehk siis järeldustega, kas minu kultuurikirjeldus on või näib õige, tõepärane ja edasiviiv. Siiani on mul selles osas õnneks hästi läinud.
Traditsiooniliste kogukondade ja nende esindajate vahele tõmmatakse sageli võrdusmärk. Kes oleks Mare ilma Kihnuta?
Eraldi teema on muidugi alati ja kõikjal isikute tähtsus ajaloos, osadel isikutel on see silmapaistvam või on nad oma tegevusega muutnud ajaloo kulgu, loonud midagi uut, avaldanud värskeid mõtteid või toonud läbi oma isiku suuremat tähelepanu kultuurikillule, kultuurile või rahvusele. Eks see ole ka Kihnus nii, et silmapaistavad isikud ja isiksused on ajast aega tähelepanu tõmmanud, eestkõnelejateks olnud. Kas see on õiglane või mitte, on raske vastata. Tähtis on ennekõike see, et see eestkõnelemine kultuurile ja kogukonnale kasu tooks, olgu see siis mistahes kasu: majanduslik, nagu näiteks turismimajanduse areng või kasvõi tuuleparkide ja kultuuride seosed, mõttelooline ehk identiteeti tugevdav, teaduslik ehk uusi avastusi rakendav või jätkusuutlikkusele pühenduv ehk edasikestmise võimalusi analüüsiv.
Kes oleks Mare ilma Kihnuta? Esimesena turgatab pähe, et muidugi mitte keegi… Siiski, kui anda järelemõtlemiseks aega, võiks vastata, et oleksin tänu oma ambitsioonikusele siiski aktiivne ja silmapaistev tegelane mõnes muus paigas, sest mul on kombeks oma huvialadest lähtuvate asjade kallale asuda meeletu kirega ja ka eesmärgipäraselt. Tänasel päeval mõtlen, et olulised märksõnad minu jaoks on folkloristika, etnoloogia, kultuuriantropoloogia, ka juriidiline- ja majandusantropoloogia, kultuurisemiootika, vaimne kultuuripärand jms. See kõik huvitab mind. Ehk kui ma ei oleks Kihnus nende asjadega tegelemas, siis ilmselt ükskõik millises maailma otsas samale asjale keskendumas – inimene ja (tema)kultuur on ikka ja alati väljakutseid pakkuv temaatika nii siinsel Liivi lahe väikesaarel või kus iganes maailma otsas.
Foto: Birgit Püve
Comments are closed.