Juba viiendat aastat järjest toimus Viljandimaal Kärstna mõisas VII Laste ETNO laager, mis on mõeldud noortele pillimängijatele vanuses 12-16. ETNO on pärimusmuusika laager, kus noored õpetavad üksteisele kuulmise järgi oma kodukohast pärit või lihtsalt lemmikuid pilli- ja laululugusid. Juhendajate abiga valmivad vinged seaded, mida esitatakse mitmel kontserdil, neist kaks toimusid tänavu Viljandi Pärimusmuusika festivalil. Juhendajateks olid sel aastal Katariina Tirmaste, Kärt Tambet, Miina Adermann, Mattias Tirmaste, Martin Kullamaa ja Mats Piho.
Kärstna mõisa jõudes võeti pillid kohe kotist välja ja algas ühine jämm. Nähti palju tuttavaid nägusid ja tehti tutvust uutega. Mõisa ees tamme all õpiti ja tantsiti ühiselt eesti rahvatantse: “Kolme paari”, “Kalamies”, “Oige ja vasemba” jms. Kel parasjagu polnud mahti jalga keerutada, sai teistele tantsuks pilli mängida. Kõigil oli nägu naerul ja lõpuks võhm väljas, aga õhtu polnud veel sellega läbi, sest algamas oli vaba lava. Kirja sai mitu nime – mõni esines üksi, mõni hulgakesi, kes luule, kes laulu, kes pillimänguga. Laagrilised olid väga inspireerivad ja toetavad, sest isegi need, kes veel mõni tund tagasi kedagi ei tundnud, julgesid vabal laval üles astuda, seda tegid ka juhendajad. Õhtute juures parimad olid juubeldused ja kosmilised aplausid, mida jagus nädalaks, sest vaba lava toimus igal õhtul ja endale meelepärast jagada sai iga soovija! Kuid et magamamineku meeleollu saada, lauldi ühiselt õhturingides kitarri saatel unelaulu ning nii sai päev otsa ja alata võis uus.
Hommikuti toimus uute lugude ja seadete õppimine. Meloodiapillid (viiulid ja flöödid) harjutasid ühes toas ning harmooniapillid (kitarrid, mandoliinid, kandled ja igasugused lõõtsad) teises. Viie päevaga valmiski kümnelooline kontserdikava. Õhtupoolikud olid aga üllatusi täis – oli selleks siis mõni üllatusülesanne või -õpituba, hoopiski külaline või erilisem toit! Kohalikud kokad tegid suurepärast tööd. “Lähme kokka kiitelema, hüva kokka, kaunist kokka..”
Proovide ja muude tegevuste vahepeal sai osa võtta ka sportlikest mängudest, süüa jäätist ja muudkui mängida pilli, harjutada ja ikka ühiselt jämmida ning tantsida. Ausalt – muusikast sai vaikust vaid öösiti, kui siis mõni lugu peas ei kedranud, ja hommikuäratus oli jällegi ilusa muusika saatel. Laagri lõppedes said kõik omale mälestuseks noodivihiku õpitud lugudega. Kärstnas ja Kõpus anti kontsert ühes Eesti ETNOga, esineti pisut siin-seal, tähetund saabus aga Viljandi pärimusmuusika festivalil.
Kasvasime perekonnaks, täienesime ETNO kogukonnaks. Ja mingit vahetegemist ei olnud – hoolimata laste, noorte vanusevahedest said kõik omavahel hästi läbi. Võõrastest inimestest said omad, armastus muusika vastu ühendas meid. Hingates nädal aega ühes rütmis eriliste isiksustega oli võimas ja tugev tunne, mis aitas unustada muud mured ja maailma probleemid. Kuid kõik hea saab ükskord otsa, nii ka laager. Nüüd igatsetakse koos olemist ja musitseerimist, on ju suur vahe mängida pilli üksi oma toas või teistega koos. Ühismängul on oma eriline jõud! Isegi juhendajaid igatsetakse, nad on nii lahedad noored muusikud, hoolivad ja parajalt meie moodi. Lohutuseks laagri lõppedes on ootus järgmise aasta ees, raske on aga neil, kel vanus kukub nagu kell. Laste ETNO laagrist saab lihtsalt nii suure emotsiooni, energialaengu ja inspiratsiooni laksu, eluaegsed sõbrad ja uued oskused, et seda elamust on keeruline sõnadesse panna.
“Si meie seltsis selle aasta, jumal aga tiäb, kus tulõva aasta..”
Kertu-Liis Õnnis
Fotod leheküljelt: https://www.facebook.com/Kidsethno
Comments are closed.