Suvi on folkloorifestivalide päralt nii meil kui ka mujal maailmas. Nii võib juhtuda, et mõnele kaugemale satub külaliseks ka meie oma folkloorirühmi. Juulis käisidki Leesikad Prantsusmaal Espelette’i linnas Gauargi lastele ja noorte tantsufestivalil. Nädalajagu seiklusi ja kogemusi sai neil vahetult igal päeval ka erinevate liikmete poolt ajaveebi kirja pandud. Siin on mõned meeldejäävamad ja silmatorkavamad hetked, mis annavad aimu kogetust.
Loe Leesikate Baskimaal käigust täispikki postitusi: https://leesikadbaskimaal.blogspot.com/
- “Espelette, kus toimus meie festival, on väike ilus linnake (ca 2000 elanikku) Lõuna-Prantsusmaal. Linna eripäraks on nende piprakasvandused ja kui nad tahavad odavat bensiini, siis nad lähevad Hispaaniasse (piirini on vaid 10 km). Kõik festivaliga seotud paigad olid linna keskel ühes kohas koos – festivaliks oli turuplatsile üles seatud suur lava ning riietumiseks ja rõivaste hoidmiseks kasutasime kohe kõrvalasuva kultuurimaja saali. Esinemisi toimus ka linnatänavatel.”
- “Jõudsime viie minutiga kohale ning mina sain isiklikult teada, et vöö ei käi nii lõdvalt seeliku peal (kuigi minu meelest oli juba piisavalt tugevasti pandud).”
- “Seni on meil vedanud ja keset esinemist pole ükski tantsija otsi andnud. See-eest minu kalli paarilise ehk väikse punase karmoškaga nii hästi ei läinud. Ei hakka teid nüüd mehaanikaspetsiifiliste üksikasjadega koormama, kuid lühidalt öeldes läks ta katki keset Kadrelit ja enne Eesti spetsialisti abita me seda korda ei saa. Nüüd lisandub rahvarõiva, paariliste ja tantsugruppide logistikale ka pillide jaotamise korraldus…”
- “Baski rühmad olid väga sõbralikud ning abivalmid. Arvestades meie mitte kõige suurepärasemat prantsuse keele oskust, saime läbi tantsu ja inglise keele hästi suheldud. Vähemalt minu jaoks olid baski tantsud kõige keerulisemad oma tempo pärast. Juba ainuüksi jalgade tööd vaadates jooksis aju kokku, kuid see ei takistanud meid tantsimast. Minu sammude täpsus seisnes umbes selles, et liigu kuidagimoodi vasakule ja siis mingisugusegi sammuga paremale ja nüüd keeruta ilma, et pikali kukud.”
- “Meie reisi kuuenda ja festivali neljanda päeva õhtut sisustas bal folk, ehk prantslaste tantsuklubi. Olemuselt nagu tantsuklubi ikka – kui oskad, lähed tantsid kohe, kui ei oska, vaatad esmalt kõrvalt ja õpid. Suurimaks erinevuseks Eestis toimunud sarnaste üritustega oli ilmselt suurem rõhk õpetamisel, sest kui näiteks Sabatantsul olid õpitoad, kus kindla rahva tantsud selgeks saadi, ning tantsuklubi, kus neid hiljem tantsida sai, kaks erinevat üritust, siis siin olid need kaks ühendatud ning korraga suudeti õpetada, õppida ning tantsida.”
- “Olulisem tantsuklubi ülesehitusest oli siiski asjaolu, et nii sakslaste, slovakkide kui baskide tantsud olid tõesti tohutult lahedad. Igaüks oma nägu ja tegu ning mitut tantsu, mille sarnast olin enne esinemistel näinud ja oma peas kohe huvitavaks tembeldanud, sain nüüd omal nahal proovida. Kogemusena kindlasti hindamatu. No ja loomulikult ei puudunud ühest tantsuklubist ka siiras ja igavene elevus, mis on olemas absoluutselt igas tantsuklubis ja mis kannab nime “kelle ma nüüd tantsima võtan” või “kas slovakkide viiuldaja on tantsuplatsil”.
- “Tantsisime nii palju kui suutsime, sest ikkagi viimane päev ja kõik. Vahepeal oli küll tunne, et nüüd olen ma nii higine et ei saa kellestki kinni võtta, aga see mure unustati järgmisel hetkel, kui algas uus muusika…”
Comments are closed.