Eestis elav venezuelalanna Maria Lasprilla: „Võib mõelda, et käitume erinevalt, aga lõpuks oleme kõik sarnased oma hirmude, unistuste ja eesmärkidega.“

top feature image

Eestis elav venezuelalanna Maria Lasprilla: „Võib mõelda, et käitume erinevalt, aga lõpuks oleme kõik sarnased oma hirmude, unistuste ja eesmärkidega.“

Eesti Vabariigi sünnipäeva eel on ikka tavaks tõsta esile neid, kes teistele eeskujuks: käitumise, töötegemiste, omakasupüüdmatu tegevusega. Seda loomulikum on, et märkame ka neid kaasmaalasi, kes siin sündinud pole, kuid Eestit oma koduks peavad. Seejuures oma päritolu ja traditsioone alal hoides.

Kui Maria Lasprilla ligemale 15 aastat tagasi Eestisse elama tuli, olid nad koos oma toonase poiss-sõbra Luisiga (praeguse abikaasaga – toim) end saatkonnas registreerides esimesed venezuelased siinmail. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis venezuelalasi juba viis, kümme aastat hiljem on see number üheksakordistunud. Mis on see miski, mis teisest rahvusest inimesi meiekanti tõmbab, siin end hästi tundma paneb ja paikseks muudab?


Alguses ei plaanitud nii pikaks ajaks jääda

Kui Marialt küsida, et kuidas ta Eestisse elama sattus, ütleb ta lõõpides: „Bussiga!“ See annab selgelt aimu, kui hästi naine tajub eesti keele nüansse ja kui mänglevalt vastata suudab. „Tõsiselt rääkides, tulime Euroopasse praktikat tegema. Mina läksin Poola Varsavisse ja Luis tuli Tartusse. Kasutasime seda aega, et õppida tundma mõlemat riiki, kummagi kultuuri ja eluviisi, ning otsustasime, et tahaksime elada Eestis, sest see sobitus paremini meie eesmärkide ja ootustega.“ Alguses ei olnud noortel plaan siia nii pikaks jääda, vaid praktika möödudes tagasi Venezuelasse minna. Aga olukord kodumaal muutus kehvemaks ja samal ajal hakkas neile aina enam siin meeldima. „Ja siia me jäime ning jätkame,“ ütleb Maria rõõmunoot hääles.

Eestis oldud aja jooksul on Maria töötanud nii hispaania keele õpetajana kui tootejuhina müügijuhtimise tarkvara arendavas ettevõttes, samal ajal aidanud pidada Tallinnas Telliskivis ka väikest Venezuela toidukohta, arepa-äri. „Praegu teen ma aga oma karjääris pausi. See annab mulle võimaluse investeerida tavapärasest rohkem aega olemasolevate oskuste täiendamiseks ja uute õppimiseks. Hetkel võtan sõidutunde, et teha juhilube, õpin puitfiguuride nikerdamist, investeerimist ja arendan edasi oma eesti keele oskust.“



Me, venezuelalased, räägime kõvasti ja läbisegi, tantsime ja teeme palju müra tänavatel ning see kõik on meie jaoks tavapärane. Aga eestlased leiavad, et on ebaviisakas rääkida valju häälega.

Eesti ja venezuela köögi sarnasused

Kui võrrelda eesti ja venezuela kultuuri, siis Maria sõnul on seda pea võimatu teha. „Meie kultuuri, seda, mida me teeme ja sööme, mõjutab väga palju kliima. Venezuela asub troopilises kohas, Eesti on vastupidi põhjamaa. Aga sõprade ja perega arutades oleme leidnud siiski ka sarnasusi.“ Tuleb välja, et lihtsaim on ühiseid asju leida kummagi maa köögist! „Paljud inimesed ei tea, et ka Venezuelas süüakse verivorsti. Me ei söö seda lihtsalt jõuluajal ja kohe kindlasti mitte moosiga!“ naerab naine, kuidas soolase ja magusa miksimine sellisel moel ei tule tema rahvuskaaslastele kõne allagi. Verivorstid on nende jaoks maainimeste toit, linnainimesed saavad seda maitsta siis, kui lähevad maapiirkonda väljasõidule. Maapiirkonnast võib leida ka jooki, mis on midagi meie keefiri ja hapupiima vahepealset. „Lisaks on meil midagi, mis on väga sarnane kamaga. See on samuti jahukujul ja me joome seda, aga mitte keefiriga. See ei ole levinud üle Venezuela, vaid on pärit just sellest piirkonnast, kus ma kasvasin,“ meenutab Maria, kuidas lapsena seda jõi.

Kultuur on erinev, aga inimesed sarnased

Kui mõelda aga inimeste olemusele, siis on märganud Maria vend, et nii eestlased kui venezuelalased vaatavad majandusliku eeskujuna alt üles Ameerika Ühendriikidele. Samas kahe rahvakillu iseloomu peab naine täiesti erinevaks. „Me, venezuelalased, räägime kõvasti ja läbisegi, tantsime ja teeme palju müra tänavatel ning see kõik on meie jaoks tavapärane. Aga eestlased leiavad, et on ebaviisakas rääkida valju häälega. Kui vaadata, kuidas kummaski kohas näiteks jõule tähistatakse, siis Venezuelas peetakse pühi samuti perekonnaga, aga me tantsime, meie jõulumuusika loob peomeeleolu. Eestis on seevastu jõulud väga vaikne ja rahulik aeg, inimesed sõidavad linnast ära. Jah, võib mõelda, et me käitume väga erinevalt, aga lõpuks oleme kõik siiski inimesed. Kui sa saad tuttavaks kellegagi, siis näed, et tavaliselt hirmud, unistused ja eesmärgid on inimestel siiski sarnased.“

Igatsust leevendavad papaiad ja vennad

Üle 15 aasta Eestis elanuna leiab Maria, et sellise pika aja jooksul on väga lihtne juba oma kodumaaga seotud asju unustada. Mõned asjad, mida ta pole taibanudki enam igatseda, meenuvad siis, kui naine on käinud reisil ja leidnud miskit, mis meenutab lapsepõlve Venezuelas. See äratab emotsioone, mälestusi ja igatsust. „Näiteks kui märkan turul ülisuurt papaiat – just sellist hiiglaslikku, nagu need Venezuelas on –, ostan selle kohe ära! Või kui näen sinitaevast, mis Venezuelas kogu aeg paistab. Kui venezuelalased ütlevad, et täna on pilvine, siis nad ei tea üldse, mida see tähendab Eesti kontekstis. Samas palavust ma ei igatse!“ naerab Maria, kinnitades, et sellega tema keha enam harjunud ei ole.

„Inimesed on üks suur igatsuseallikas. On neid, keda tahaks näha tihti, aga tegelikult poleks see võimalik ka Venezuelas elades, sest riigist on toimunud palju rännet teistesse maadesse: Argentinasse, Hispaaniasse, USAsse. Alguses oli see raskem kui praegu, aastatega olen leidnud uusi sõpru ja loonud oma väikese perekonna siin Eestis. Õnneks on Eestisse kolinud minu pärast ka kaks minu venda ja sellega on väikene osa minu perekonnast alati lähedal, nii et igatsus leeveneb iga päevaga.“

Need mitmekülgsed arepa’d!

On aga üks asi, mille saab iga Eestisse kolinu endaga ühes võtta ja mille kaudu oma hinge toita – need on traditsioonid, mida ka võõrsil elades edasi kanda. Maria jaoks on kõige käegakatsutavamaks osaks Venezuela kultuurist toit, misläbi oma pärimust alal hoida. „Kui mitte iga päev või isegi mitte iga nädal, siis proovin aeg-ajalt teha midagi, mida ma ihkan ja mis meenutab mulle mu lapsepõlve ja noorust Venezuelas. Mõnikord leian poest näiteks jahubanaani, mida me sööme nii, nagu eestlased söövad kartuleid. Kõige lihtsam ja populaarsem on aga valmistada arepa’sid, mis on sarnased leiva või saiaga. Neid tehakse eelküpsetatud maisijahust, mis imab hästi vett ja tänu millele saab tainast kergelt ringikujulisteks pallikesteks vormida ning pannil küpsetada. (Näiteks polenta jaoks sobivast toorainest seda valmistada ei saa.) Arepa’t meeldib mulle valmistada, ja kui seda teen, näiteks pühapäeviti, siis panen lauale erinevaid koostisosi, mida igaüks saab enda arepa jaoks valida. Seda süüakse sarnaselt pannkookidele, sest võid panna juurde nii magusaid kui soolaseid lisandeid (nt juustu, võid, moosi, avokaadot, sinki), lõigata noa-kahvliga tükkideks või hammustada käte vahelt…“ kirjeldab Maria värvikalt, nii et igaühel hakkaks suu vett jooksma.

Vaata arepa‘de valmistamisõpetust SIIT.


Karnevalid ja sünnipäevad venezuelalaste elus

Traditsioonilisel viisil Venezuela tähtpäevi Maria sõnul Eestis elades venezuelalased aga väga ei tähista. Kuigi sama rahvakillu esindajaid on aastatega siia lisandunud, siis pandeemiajärgselt enam väga tihti ei kohtuta. Varem saadi kokku paar korda aastas, et tähistada lihtsalt elu. „Korraldasime venezuelalastele omaseid karnevalipidusid mõnes baaris või klubis. Karnevalidel on Venezuelas väga oluline koht. See traditsioon on muidugi populaarne peaaegu kõikjal Ladina-Ameerikas ja inimesed teavad Brasiilia karnevale, aga Barranquillas Kolumbias, kust on pärit minu isa, peetakse karnevali terve veebruarikuu!“ jutustab naine, kuidas tegevust ja kostümeeritud tegelaskujusid jätkub nii tänavatele, koolidesse, ülikoolidesse kui mujale.


Tähtpäevade juures on üks oluline osa Venezuela kultuurist ka nende väga pikk sünnipäevalaul, mida ei tunta üheski teises hispaania keelt kõnelevas riigis. „Kui keegi seda laulab, on selge, et ta on venezuelalane,“ muigab Maria.

Eesti sünnipäeva puhul seonduvad talle oma uue kodupaigaga aga kolm sõna: vaikus, edu ja loodus. „Vaikus, sest siin on võimalik leida aega iseendaga olemiseks; edu, sest siin on keskkond ja kontekst, mis aitab eesmärke saavutada; ja loodus, sest siin elades on nii kiire ja kerge jõuda sinna. Eestile soovin ma aga rahu, palju tarku, sallivaid ja töökaid inimesi, kes aitavad riigil edasi liikuda ja on teistele eeskujuks. ¡Feliz Día de la Independencia, Estonia!“

Tekst: Laura Liinat
Video: Rasmus Puksmann, Joosep Kink
Fotod: Erakogu, Laura Liinat, kuvatõmmis
Toetajad: Kultuuriministeerium, Tallinna Kodurahuprogramm

Comments are closed.

Post navigation

Previous Post :