Eesti Folkloorinõukogu soovib igal aastal esile tõsta neid, kes liigutavad mägesid pärimusmaastkul. Sobilikke kandidaate saavad esitada ja üles kiita kõik, kel silm mõnd väärt inimest, kooslust, tegu või sündmust märkab. Tänavuste kandidaatide nimekirjast võis leida 30 erinevat nime, kellest nii mõnigi esitati mitmesse kategooriatesse mitmel-setmel korral eri inimeste või asutuste poolt. Auhinnad jagati välja Tallinna Vanalinna Päevade pärimuskülas 8. juunil 2024.
TEOTUGI AJAB SIHIKINDLALT OMA ASJA
Teotoe auhinnaga tunnustatakse pärimuskultuuri kandjat, kelle tegevus aitab mõtestada ja väärtustada pärimust kui elu loomulikku osa ning kes innustab ka teisi sellega tegelema. Sel aastal pärjati tiitliga Tammeougu Mari Sõrvest.
Mari on inimene, kelle toimetamistel pole otsa ega äärt. Ta ajab sihikindlalt ja loovalt „oma asja“ ja on elavaks eeskujuks ning tõestuseks selle kohta, kuidas seeläbi meelitada ligi ka teised. Ta on suutnud, jõudnud, osanud ja tahtnud luua enda ümber võimsa kohalikku pärimuskultuuri hoidva ja armastava kogukonna, kutsunud ellu viis muusikakollektiivi ja laste pärimusringi.
Tema enda ütluse kohaselt on pärimuskultuuril neli jalga, mis kõik vajavad ühtviisi hoolt: pärimuse tundmine, edasikandmine, ellurakendamine, arendamine. Täiesti vabatahtlikult on ta kõik need neli sammast enda õlule võtnud – ennast säästmata, kirglikult, loomulikult, igapäevase elu osana. Laiem üldsus saab tema tegemistega kursis olla sörvemaa.ee, Sörve raadio ja Sörulase aabitsa kaudu. Kohalikud pole Tammeougu Mari kiitmisega sugugi kitsid: “Mari on pärimuse kimpukoguja, uudishimulik uurija, pärimushuviliste leidja ja ühendaja ning väsimatu võimaluste otsija.”
AASTA KORRALDAJA TEAB ALATI KÕIKI VASTUSEID
Aasta korraldajaks valiti Merike Tigas, kes on olnud aastakümneid Eesti rahvamuusikatöötluste festivali Mooste Elohelü üks olulisemaid tugisambaid ja pikaajalisemaid meeskonnaliikmeid ning tema õlul on võrokeste Uma Pido pingerohke ettevalmistustöö, sisuliste otsuste ning tehniliste küsimuste koordineerimine. Lisaks on ta kümme aastat vedanud Põlvamaa vanimat folklooriansamblit Käokirjas ning koostanud samanimelise Põlva kihelkonna lastelaulude ja -mängude kogumiku. Töö- ja teekaaslased kirjeldavad teda kui inimest, kes teab alati kõiki vastuseid, kes mitte ainult ei jaga vastutust, vaid teeb seda ülima põhjalikkuse ning täpsusega, on koostöövalmis ja asjatundlik, sest pärimuse edasikandmine on tema jaoks ka isiklikult väga oluline väärtus. Oma igapäevast leiba teenib Merike Tigas Võru Instituudis.
AASTA JUHENDAJA KÄIB PÄRIMUSE JÄLGEDES SUURE RESPEKTIGA
Aasta juhendaja auhinna sai Hiiumaa muuseumi pedagoog, Kärdla Kultuurikeskuse lasterühma Patsiusti, noorterühma Naadresed ning Hiiumaa Pillisõprade Seltsi juht Jaanika Kuusk. Jaanikal jätkub nii asjatundja pilku kui ka aega ja soojust, et lapsi motiveerida ja nende arengut mitme kandi pealt toetada – korraldades esinemisi ja väljasõite ning kutsudes oma rühmadele kodusaarele külalisi. Jaanikat hinnatakse kõrgelt koostööpartneri, koordinaatori ja ühendajana. VIII Saarte noorte pärimuspäeva läbiviimiseks haaras ta meeskonnatöö- ja korralduskogemuse jagamiseks kampa ka oma tantsurühma noored ja liitis nad üheks vägevaks tiimiks.Huvist pillimängu vastu kutsus Jaanika kokku pärimus- ja seltskonnatantsulugusid esitava Hiiumaa Pillisõprade Seltsi, mis pöörab eriliselt tähelepanu oma saarelt pärit muusikale. Möödunud aastal Baltica pärimuspeo astus tema eestvõtmisel ühtse suure hiidlaste perena üles folkloorirühm Dagö, mis ühendas mitut tantsu-, laulu- ja pillirühma ning nende juhendajaid. Jaanika on võtnud oma südameasjaks ka Hiiumaa mardi- ja kadrisantide vägede liigutamise Hakkame santima! aktsiooni raames. Kõigi tegemiste juures iseloomustab teda süvenemine, põhjalikkus, korrektsus ja täpsus. Oma pärimuse jälgedes käib ta suure respektiga.
AASTA TEGU TEHTI PÄRIMUSLABORIS
Aasta teo tiitli pälvis Eesti Pärimusmuusika Keskusest Margit Kuhi projektiga Pärimuslabor, mille eesmärgiks oli tutvustada tuhandetele Ida-Virumaa koolilastele kohalikku pärimuskultuuri ja muusikapärandit.
Labor on paik, kus testitakse ja katsetatakse teooriate paikapidavust. See katse on rohkem kui õnnestunud! Tänu Margiti sihikindlale ja nutikale tegevusele said tuhanded õpilased Ida-Virumaalt teada, mida on oluliseks pidanud inimesed, kes jagasid sama elupaika sadakond ja rohkem aastat tagasi. Margit on visionäär, kes on aidanud külvata eesti kultuuri seemneid aladel, mis on aegade tuulekeerises palju muutunud, ent mis on ometigi meie kõigi ühine kodu, koos oma mälestuste, muusikalise keele ja kommetega. Pärimuslabor polnud mitte pelgalt püüd säilitada ja üles äratada piirkondadele iseloomulikku rahvakultuuri, vaid hingega tehtud tegu.
AASTA FOLKLOORIRÜHM EI JÄTA JUHUSELE RUUMI
Aasta folkloorirühma tiitli sai mitmeid põlvkondi siduv rahvatantsupere, kes on kogu olemisega igapäevaselt ja üsna loomulikul teel pärimusega seotud – tantsimise, laulmise, mängimise, käsitöö ja laste kasvatamise kaudu. Rahvakunstiansambel Leigarid on aastakümneid väsimatult tutvustanud ja esile tõstnud pärimustantsu, -laulu ja -muusika rikkust ning rahvarõivaste mitmekesisust.
Rühma ülesastumistes kumab läbi sügav teadlikkus, kus pole jäetud ruumi juhusele, kuid on ometi vaba, sundimatu ning loomulik. Leigarite eeskujud on ajaloos ning nad ei väsi oma etteasteid lihvimast, õppimast ning vanas ja tuttavas uut avastamast. Möödunud suvel tähistasid Leigarite lasterühmad oma 35. juubelit kontserdiga „Ma läksin metsa kõndima“ ning kevadel kogu selts 55. juubelit kontserdiga „Puud ei ole ühepikkused“.
AASTA FOLKLOORIKURAATOR EELISTAB ISE ILMA TEHA
Juba aastaid on Eesti Folkloorinõukogu käepikenduseks maakondades olnud vabatahtlikud folkloorikuraatorid, keda tänaseks päevaks on kokku 30 ringis. Need on inimesed, kes armastavad pärimust tingimusteta ja teevad selleks omalt poolt kõik, et nende endi kodukandis pärimus elaks, kannaks vilja ja koondaks kokku pärimushuvilisi. Tänavuse tiitli pälvis Sirli Vahula Lääne-Virumaalt, kes on vabatahtlikku tööd teinud ülima põhjalikkusega, süsteemselt ja kohusetundlikult. Ta on folkloori juures kogu südame, mõistuse, hinge ja vaimuga – sest kogu elu, see ongi pärimus. Sirli mitte ainult ei otsi, vaid ka leiab lahendusi. Ta seab lati alati kõrgemale, kui temalt oodatakse, ja ka ületab selle. Sirli Vahula ei jälgi eemalt ilmaennustusi, vaid eelistab ise ilma teha.
Auhindadega kaasnevad rahalised preemiad, mille väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital. Kandidaatide hulgast tegi valiku Eesti Folkloorinõukogu juhatus.
Fotod: Kevin Kohjus.
Comments are closed.