IGOR TÕNURISTI PÄRAND: ÜLEVAADE ALLES JÄÄNUD MATERJALIDEST JA KILLUKE MÄLESTUSI 

top feature image

IGOR TÕNURISTI PÄRAND: ÜLEVAADE ALLES JÄÄNUD MATERJALIDEST JA KILLUKE MÄLESTUSI 

2021. aasta jaanuaris lahkus meie seast legendaarne rahvakultuuri uurija ja pillimees Igor Tõnurist. Laia ampluaaga ajaloolase ja etnograafina pööras ta ühtviisi suurt tähelepanu nii materiaalse kui vaimse kultuuri sfääride uurimisele.  

Kui rahvakultuuri on ikka käsitletud kui sünkreetilist nähtust, siis see sama mõiste – omavaheline läbipõimitus, eri valdkondade eritasandiline koostoime – viitab hästi ka Igori tegevusele. Rahvakultuuris on võimatu nimetada valdkonda, mille vastu Igor huvi poleks tundnud! Lemmikteemaks kujunesid loomulikult muusikaga, eeskätt pillimuusikaga seotud kultuuritekstid – eks põhjus seisnes Igori enda kiindumuses kandlemängu vastu. Aga tema kultuuriline jalajälg on palju laiem.  

Koolipoisist kandleõpilane Igor kromaatilist kannelt mängimas. 60ndate algus

Teemade rohkus ja kaliiber 

Igor Tõnuristi tegevuse kohta eesti kultuuriruumis on hea ülevaate kirjutanud Taive Särg 2021. aasta aprillis ajakirjas Muusika: „Igor Tõnurist – pärimusmuusika taasavastamine“. Ilmselt nii Igorit mittetundnud kui ka teda tundnud artiklit lugevale kultuurisõbrale tekitab hämmastust teemade rohkus ja kaliiber, millisega Igor silmapaistev oli, ja seda ka rahvusvahelises mõõtmes. Igal juhul võib täie kindlusega väita, et Igor on olnud 20. sajandi Eesti silmapaistvaim rahvapillide uurija, seistes samas reas valdkonna tippnimede kõrval, kellega ta koostööd tegi. Olgu nimetatud läänepoolt pilliuurija Jeremy Montagu või idapoolt organoloog Igor Matsijevski. 

Kõigil, kel oli Igoriga kokkupuudet, on kindlasti oma lugu rääkida. Suutis ta oma asjatundlikkusega üsna kiiresti tekitada siira kadedustunde valdkonna ülihea tundmise mõttes. 

1990ndatest mäletan mingit sõitu Tartust Värska, nn vanale jüripäevale – mis iganes folkloristide üritus see ka polnud –, kus hakkasime kahekesi bussis võidu laulma, ikka üks üks rida ja teine teine rida juurde. No ei saanud ju Igorile alla jääda, uhkus ei lubanud… „Nu i baaba“, ütles Igor lõpuks ja pistis mulle suure tüki seto lihapirukat suhu: „Söö ka vahepeal, mis sa laulad kogu aeg!“  Aga laulsime me ikka koos, kui võimalusi tekkis, segiläbi eesti, vene, läti ja seto keeles. Vahel koguni nii, et mina laulsin eesti või lõunaeesti keeles ja Igor laulis sedasama laulu vene või läti keeles ja siis refrääni ajal saime kenasti kokku. Nimetasime seda näitlikuks õppetunniks armsale eesti rahvale meie muusikalise folkloori rahvusvahelisest levikust.“ (Marju Kõivupuu, 2021) 

Kiht kihi haaval kooruvad teadmised 

Milline on Igori pärand ehk milline nägi välja tema töölaud ja millised vahendid talle tegevuses abiks olid? Vaatame, millised kultuuritekstid temast füüsiliselt maha jäid ning kuidas mahajäänust veel meie kultuuriruumi olulist kogutud, süstematiseeritud teadmist parimal viisil rakendada. 

Enne kurnavat haigust, kümnendijagu tagasi, oli Igor äärmiselt lennukas, kohati võib öelda isegi rahutu tegutseja.

Jäädvustusi Igori ekspeditsioonidelt. Daniel Lepund oma paarisvilepilli demonsteerimas

Kuna tema kogutud vaimne pagas oli hoomamatult suur, siis võis olla tavaline, et näiteks rahvariidekoolituselt kulges tema tee mõne väljaande esitlusele või festivali korraldamise arutelult oli kiire minna mõne käsikirja korrektuuri nõustamisele või hoopis raamatuesitlusele pilli mängima. Tabavalt on Igori sügavaid teadmisi peegeldanud kandlemängija ja -õpetaja Tuule Kann, kes on maininud, et ükskõik, mitmendat korda Igori samanimelist loengut sai väisatud mõne festivali või õppepäeva raames, igal korral poetus lauale uusi, senikuulmata fakte ja kirjeldusi. 

Samal augustikuu õhtul tagasi Tallinna poole sõites märkas Igor aga kraavikaldal kasvamas putkesid. Neist jutustamise käigus peatasime auto, Igor hüppas kraavi, sasis veidi taimede vahel ja tõi välja mõned varred. Talle iseloomulikult kasvas sellest välja peaaegu õpituba autos viibijaile, kuidas üht head putkepilli valmistada.  

Sellised peatused ei olnud üldsegi erandlikud. Pikki vahemaid sõites tegi Igor meile mõnest teele jäävast kirikust, linnusevaremeist või muust olulisest paigast Eestimaa ajaloos ikka lühiloenguid ja väikeseid jalutusretki.“ (Laura Liinat, 2021) 

Kuivõrd Igoril puudusid järeltulijad ja vennaperepoolsed sugulased on venekeelsed, siis eluliste asjaolude tõttu, sai tema raamatukogu, käsikirjakogu ja üksikud pillid turvaliselt ära kolitud ning ootavad aega ja võimalust, et suur tehtud elutöö ei jääks lihtsalt tolmuma, vaid saaks hästi hoitud, samas leiaks võimaluse pragmaatiliseks kasutamiseks valdkondlikult. Et füüsilised andmekandjad moodustasid u 80 rasket kasti, siis sisuline ja põhjalik teavikute süstematiseerimine ja korrastamine on äärmiselt ajamahukas ning seisab alles ees. 

Kõige olulisem ja esmane ülesanne antud koguga ongi materjalidest originaalse ainese, so näiteks ekspeditsioonimaterjalide väljasõelumine, seejärel erinevate muuseumidega koostöös materjalide originaalsuse hindamine. Paar kastitäit teavikuid on ka kirjandusmuuseumis asjatundjate pilgu all läbivaatamisel selgitamaks, kas kogutud aines on muuseumis varasemast olemas. 

Päritolu ja huvi Eesti asunduste vastu 

Rääkides Igorist kui kultuuriuurijast on tähelepanuväärne tema enese päritolu. Ema poolt valgevene-poola verd, isa poolt Petrogradi kubermangust Eesti asundusest pärit ja põhikoolis venekeelses koolis käinud inimesena oli tal hästi suus vene keel ning kindlasti teatud lähedus leedu ja poola keele suhtes. Viimast luges Igor sõnastiku abiga enda kinnitusel päris kenasti. Head keelelised oskused (Igoril oli ka lõpudiplom Moskva ülikoolist) olid ka nõukogudeaegses teaduses eelduseks tolleaegsete „sõbralike“ maade teadlastega suheldes ja koostööd tehes. Suure osa tema pärandis järelejäänud raamatutest, konverentsiteesidest ja teistest teavikutest ongi peaasjalikult venekeelsed, sekka ka leedu-, läti,- ka saksakeelseid. Esindatud on omaaegsed ajakirjad, teiste seas läbi paljude aastakäikude „Sovetskaja etnograafija“. Samuti on säilinud suurel hulgal omaaegseid etnograafilisi entsüklopeediaid, atlaseid jm nõukogude maade ülevaateteoseid. 

Sageli rääkis Igor oma elukäigust, suguvõsast, haridusteest. Piirkonnas, kus Tallinnas elasime (ja kus mina elan siiani), kandsid tänavad nõukogude ajal vene kultuuritegelaste nimetusi, Tuulemaa tänav oli Vissarion Belinski nimeline. Stalini ajal ehitatud mereäärsed korrusmajad kuulusid Balti laevaremonditehasele, ümberringi räägiti peamiselt vene keelt. Igor elas kõrgete lagedega kivimajas sündimisest peale. „Olen selle linnaosa aborigeen,“ mainis ta ükskord meie omavahelises vestluses. Kuna lapsepõlve mängukaaslasteks olid  ümbruskonna vene poisid, siis kooliaja kätte jõudes otsustas eesti poisski minna õppima sinna, kuhu suundusid sõbrad. Pealegi asus venekeelne Tallinna 33. Keskkool kõrvalmajas (nüüd on majas Tallinna Vaba Waldorfkool).  Vene keele sai ta  korralikult selgeks ja seetõttu  jätkus tulevikus küllalt palju olulisi tõlketöid. Pealinna vene koolides jagas Igor aastaid ka rahvapillide alast õpetust.“ (Elvi Nassar, 2021) 

Igori enda teadusalane tegevus algabki etnograafilise teemakäsitlusega. Juba 1964. aastal Moskvas õppides teeb ta uurimistöö Moloskovitsa Eesti asunduse elamust. Nimetatud joonised ja kogutud etnograafilised kirjeldused on Igori mappides ka ilusti säilinud. Üsna ilmselt oli see Igoril teadlik valik minna oma esivanemate elukohta nimetatud uurimistööd tegema. Mitukümmend aastat hiljem jõuab Igor taas Eesti asunduste temaatikani ja käib mitmetel ekspeditsioonidel, millest on alles hulk kirjeldusi, mitmeid fotosid ja erinevaid märkmeid. Erilise tähelepanu all on tal sel ajal muusikaline folkloor neis paikades. 

Lehekülg Igor Tõnuristi rahvalaulude väljakirjutustest

Tere, Janika!  

Tahaks jälle sinu lahkust kasutada… ja sa ju ERA arhiivile lähemal!  ERA II 172, 51/2 (2) on “peidus” H. Tampere poolt Anna Lindverelt Mustvees (pärit Sääritsa k.) üleskirjutatud Kodavere tants “Siisik”. Kas sa võiksid vaadata originaalis, kas seal on mingeid viiteid tekstile, millega A.L. selle viisi ette laulis? Esmakordselt on Siisik avaldatud R. Põldmäe/H. Tampere raamatus “Valimik eesti rahvatantse”, 1938, lk.99-100, kuid viisi juures ei ole mingit viidet sellele, kuidas see oli ülesse kirjutatud.  

Soovitasin selle tantsu Narva Suprjadki ansamblile Peipsiveere folkloorikavva võtta, kuna seda tantsiti ilmse vene viisi järgi!  

Tampere poolt avaldatud viis kuulub vististi sama vene naljalaulukese juurde, mida mu 1922.a. sündinud kadunud ema laulis, kui viina võeti… 

Sõnad on tantsuviisi A-osa juurde:  
“Чижик-пыжик, где ты был?  
– На Фонтанке водку пил!”  

viisi B-osa juurde:  
“Выпил рюмку, выпил две,  
закружилось в голове.”   

Чижик – pajulind, siisike; 
пыжик – (üks tähendusi) jõmpsikas; tibatilluke;   
Fontanka mainimine viitab aga Peterburile.  

Tervitades, Igor”

***

Igori vastusest:  

Ema laulust. Ja kõik te tahate kohe ka arhiveerida! Ei julge enam kirjutadagi… Mälestusi pole ma küll kirja pannud. Ema Janina oli mul valgevenelane, pärit valgevene-poola segaperest, katoliiklane pealegi. Minu isa kohtas ja kosis ta kauges Minskis.  

See Siisiku-Tchiizhiku lugu hakkas mind aga lausa huvitama. Üht-teist leidsin juba ühes Põhja-Vene folkloori tutvustavas väljaandes, kus see oli mainitud  tantsulauluna Vologda kubermangus. Niipalju siis nendest “eesti rahvatantsude” viisidest.“  (Igor Tõnuristilt Janika Orasele 25.02.2010) 

Folkloorilabor „Leegajus“ 

Kui kuuekümnendatel oli etnograafiline uurimine Igor Tõnuristi tegevuse alguses põhifookuses, siis peagi  süvenes ta kitsamalt muusikainstrumentide uurimisse, lisandusid eri folklooriaspektide uurimine, mh rahvalaul, rahvatants, rahvariided, nendega seotud tavad jt. Aktiivselt ja pidevalt osales Igor ekspeditsioonidel, suuresti olid tähelepanu all rahvapillid, sh kannel, ja pillidega seonduv. Paralleelselt põhitööga alustas ta 1971. aastast folkloori „taaskasutamisega“ ehk alustas tööd ansambel „Leegajus“. Alates sellest ajast võib täheldada Igori mitmesuunalist tegevust, mis kajastub ka säilinud süstematiseeritud temaatilistes kaustades, pillilugude ja folklooritekstide kogumites. Ta kasutas ja integreeris nii enda kogutud ekspeditsioonimaterjale folkloorirühma tegevuses kui ka toimus pidev Eesti Kirjandusmuuseumi ning Teatri- ja muusikamuuseumi seniste kogutud materjalide temaatiline uurimine, välja- ja ümberkirjutamine. Selleaegsetes materjalides on mitmeid erineva teemaga, nt tähtpäevadega seotud jm valmis kontserdikavu, mis said omandatud kunstilise harrastustegevuse käigus “Leegajuse“ poolt ning omas süsteemset teaduslikku tagapõhja.

Kaks folklooriliikumise suurmeest, Tõnurist ja Torop. Üsna ilmselt on tegemist omaaegse Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis toimuva  ürituse jäädvustusega. 

Kultuuriteoreetik Kristin Kuutma on sellist teaduslikule analüüsile toetuvat folklooriliikumist võrrelnud laboriga, kus prooviti ja katsetati teadlikult eri tekste ja prooviti luua kontekste, et rahvapillid, -laulud, -mängud, jõukatsumised toimiksid loomulikult ja rahvapäraselt. „Leegajusega“ lähemalt seotud inimestest said mitmed innustust oma edaspidiseks teaduslikuks või loovtegevuseks. Siin võib nimetada mitmeid: Jaan Sarv, Vaike Sarv, Mikk Sarv, Ain Sarv,  Jaak Johanson, Õie Sarv jpt. Lisaks temaatiliste kavadega säilinud mappidele on säilinud hulk selleaegseid fotojäädvustusi, samuti on alles ajastule omane ringipäevikute arhiiv, mis peegeldab hästi omaaegset toimivat kultuurilise isetegevuse igapäevaolmet.   

Kui ansambel Leegajus lõpetas tegevuse, jätkas Igor rahvamuusika mängimist kaaslastega, trio nimeks oli Tõnuristi Tubli Viiul

Mäletatavasti kuulsin esimest korda Igor Tõnuristi nime 16-aastasena. Ma kasvasin üles Petseri lähedal seto külas. 15-aastaselt asusin õppima Tartusse, kuid suvevaheajal olin maal vanemate juures. Kord tuli meile külla isa poolt sugulane Veera Virgo, kes oli  nooruses Setomaalt Tallinna kolinud. Pajatades linnaelust, mainis ta ka, et on asunud laulma Leegajuse ansamblisse ja laulab seal seto laulu.  Veera kiitis noort juhendajat Igor Tõnuristi, kes viitsis seto laulunaistega tegeleda. Rääkis, et on kokku tulnud punt pealinna setosid ja leelolauluga on juba esinemaski käidud. Mäletan, et minu vanemad olid kaunis üllatunud – kas tõesti kuulatakse-hinnatakse Tallinnas seto laulu! Leelolaulu peeti tollal ilmselt üksnes külaühiskonda kuuluvaks. „Kas tõesti tahetakse  kuulata laule, mille sõnadest aru ei saa?“ imestas mu isa. Tollest 1973. aasta suvest jäi mulle meelde Tõnuristi nimi. Ja 30 aastat hiljem kohtusin Igor Tõnuristiga juba silmast silma. Aastate jooksul oli kunagisest Leegajuse seto naiste laulurühmast, mida Igor hiljem nimetas alg-Sõsarõ, arenenud omaette Leelokoor Vaike Sarve juhendamise all. Tallinna elama kolides hakkasin selles 2001.a talvel laulma.“ (Elvi Nassar, 2021) 

Lauluproovid toimusid igal teisipäeval Tallinna Õpetajate Majas, tuba nr 13, hoovi peal. Proovidest puududa ei tohtinud. Minu ema jooksis tihti töölt (Balti jaama puhvetipidaja) proovidesse valges kitlis. Kui naised laulma hakkasid (leelotama), käis Igor tihti ukse taga kuulamas kuidas hääled kokku lähevad.“ (Ilme Haavalo, 2021) 

Folklooriliikumise keskpunkt 

Igor Tõnuristi tegevuses võib erinevail aegadel täheldada tähelepanu erinevail kultuurinähtustel. Tema käsikirjade, kirjavahetuste, mustandite, hiljem kõikvõimalike kultuuriprojektide kogust nähtub erinevaid tegevusi ja rõhuasetusi. Siinkohal võib välja tuua järgmisi: uurimistöö kõige laiemas mõttes eri teemadel, konverentsidel osalemine, suhtlemine ja koostöö teiste oma valdkonna uurijatega, folkloori esitamise mõtestamine folklooriliikumise kontekstis, pedagoogiline tegevus (rahvapillid, rahvarõivad), raadiosaated rahvamuusikast, uue materjali juurde kogumine, ajakirjanduse süstemaatiline rahvakultuuriliste aspektide jälgimine ja temaatiline kogumine. 

Just sellisena on Igor paljudele folklooriharrastajatele meelde jäänud suuri festivale juhtimas

Kui Viru Säru oli jõudnud 90ndatel nö ideelisse madalseisu, otsis Lääne-Viru maavalitsuse kultuurispetsialist Ello Odraks, keda uueks säru juhiks kutsuda. Kui ta küsis minu arvamust, oli kohe vastus olemas – loomulikult Igor Tõnurist! Tema aus suhtumine folkloori ja eruditsioon said määravaks, lisaks tema kompromissitus (nägin ise Vilniuse Baltical osalejana, kuidas Igor astus julgelt vastu Heino Aassalule, kes püüdis seal eesti regilaulu “ilusamaks” lavastada).  

Igori asjalikul ja samas nõudlikul juhendamisel toimusid alates 1995. a Rakveres koolitused Viru Särule pürgivate kollektiivide juhtidele. Esialgu olid juhendaja veidi vimmas ja torssis Igori vastu, kes ei sallinud mõttelaiskust. Kuid peagi leppisid temaga, sest Igor nõudis kõikidelt just kodukandi folkloori uurimist, lisaks uudseid kavu. Kui enne tema Viru Säru kunstiliseks juhiks saamist oli tavaline, et peaaegu kõikide rühmade kavas oli ikka ja jälle Kuppari-Moori, siis peagi tulid ka muud laulud-tantsud.“ (Raivo Riim, 2021) 

Seega on talletunud teavikutes palju läbikirjutatud käsikirju ja variante, erinevaid teese ja nende mustandeid, hulk separaate, mappide viisi kirjavahetust kolleegidega. On jooniseid ja skeeme, erinevate projektide visandeid ja asjaajamisdokumente. Loomulikult on palju fotosid ja nende koopiaid. 

Pidevas töös „Leegajuse“ ansambliga, kus esinemisel kanti ka rahvariideid, tõusetusid mitmed rahvariietega seotud küsimused ja nende kandmise mõtestamist vajavad olukorrad. See lõi Igorile kindla praktilise pagasi nimetatud valdkonnas ja leidis kindla väljundi rahvariietealases pedagoogilises töös, mis kestis kuni tema aktiivse töövõime ajani. Seega on säilinud ja alles palju erinevaid rahvariiete kirjeldusi, sellealaseid juhendatavaid töid, lõikeid jm asjassepuutuvat. 

Oma pulmas olin ma riietatud Kuusalu kihelkonna 19. saj lõpu ajast pärit nooriku rõivastusse, mille juurde kuulus vaipseelik. Komplekti juurde on ta kirjeldatud selliselt, et allääres on lai pärltikand, mis minu südant siiski ei puudutanud. Igor andis kohe nõu, et samasse ajastusse kuulub samast piirkonnast üles täheldatud punase alaääre ja kardpaelaga kaunistatud vaipseelik. See idee mulle meeldis. Kontrollimata oskas Igor suunata, millises raamatus on vastav kirjeldus ja korraldas mulle vajaliku kirjanduse. Koos arutledes ja plaanides sai valmis kaunis seelik, mis oli osa mu pulmarõivastest. Selgus, et selleks hetkeks ka ainuke rekonstruktsioon antud kirjeldusest.  

Samal ajal pulmarõivaste valmistamisega kirjutasin ka artiklit antud komplekti juurde kuulunud peakattest ehk linikust ja selle sidumisvõimalustest. Igor toetas selle valmimist suure hinge ja innuga ning hiljem sattus endalegi üllatuseks ka selle retsensendiks. Peale artikli avaldamist küsis ta, mõnus naerunoot hääles, et kas ma aru ka sain, et tema selle arvustuse kirjutas.“ (Liis Burk, 2021) 

Eriline väärtus ülestähenduste lõikes, tundub olevat ekspeditsioonipäevikutel, mille osas materjali võrdlus muuseumidega seisab alles ees. 1990ndatel taas ettevõetud Eesti asunduste teemal on kaks kasti materjale käsikirjade, kirjelduste ja fotodega. Ka nende osas on spetsiifiline töö, eristamaks muuseumidele üle antud ja üle andmata materjali, veel ees.  

Sedelid, teadmiste redelid 

Kogu talletunud Igori kirjavarast on suurim hulk kõikvõimalikke sedeleid. Sedelit võib nimetada ajastule omaseks talletamise ja süsteemiloomise töövahendiks. Tekstide, muusikapalade, laulusõnade jpt kultuuriteksti süstemaatiliseks kasutamiseks oli sedeldamine arvutieelsele ajale ainuvõimalik lahendus. Enamus talletatud mappidest sisaldab sedeldatud kujul infokilde. Olles Igori loengupidamisega hästi kursis, tuleb tunnistada, et ta oli väga osav kujundamaks loengut äärmiselt mitmekesiselt – iga kord oma suurearvulisest tekstikatkete-sedelite kogust kombineeris ta uusi variante. Seeläbi ka eksponeeris uusi teadmisi, mis välja tulnud läbitöötatud materjalidest. Sellega muutis ta oma ettekanded alati unustamatuks ja värvikaks. 

Sedelid sedelid, tuhanded ülestähendatud infokillud

Sedeldamise põhimõte, mis omakorda seotud viitamise süsteemse kasutusega, on tal olnud kasutusel ka ajakirjandusväljaannete ja artiklite puhul. On üsna sage, et kui tema mapis leidub mõni arhiveeritud „Eesti Looduse“ või „Horisondi“ number, siis reeglina on pealmisel lehel ka viide mingile tema valdkonna artiklile, muutes selle leidmise üsna lihtsaks ja käepäraseks.  

Meid ühendas armastus kasside vastu. Mõlemad olime kassid(de)pidajad. Kui Igor juba haiglas oli, organiseerisin tema mustvalge Frodo vabaõhumuuseumisse, kus ta Lau külapoes elas nii mõnedki aastad täisväärt muuseumikassi elu. Kasside tervised ja elukäigud läksid meile vastastikku korda – vahetasime kassipidamise kogemusi ja jagasime oma kasside lugusid. Olgu selle kinnituseks üks ammune kirjavahetus. Muuseas, Mersu oli minu kolmevärviline kass, mitte neljarattaline sõber.

21.05.2017 14:34 Igor Tõnurist kirjutas: 

Tere, hea Naabri-Mari!  

Lugesin 18. mai Maalehes (nr. 20) Jüri Aarma loos „Jüri Aarma annab aru: Kuidas „Mnemoturniiris“ tegelikult vastuseid välja mõeldakse“, et pidid Mersuga 9. mail tohtri juurde minema. Kuidas teie käik läks? Sai Mersu ikka abi?     

Kui Sul seda Maalehe eksemplaari  juhuslikult veel ei ole, siis võin sulle oma lehe loovutada. Seda J. Aarma artiklit ma ilmselt ei arhiveeri, nagu muide säilitan sinu  kirjalugusid Metsalehest jm. , mis lähevad kausta „Rahvakultuur. Varia“     

Tervitades  
Naabrimees Igor“

(Marju Kõivupuu, 2021) 

Suur hulk muuseumide kartoteekide vastava teema kaartidest (rahvaviisid, kirjanduste loetelud märksõna järgi jms) on Igor enda töö tarbeks dubleerinud, tehes seda ajastule omaselt käsitsi. Võime vaid ohata ja tõdeda, kui palju oleks aega muude, eriti sisuliste tegevuste jaoks saanud ta pühendada, kui olnuks tänapäevased reprodutseerimisvahendid! Täpselt kokku lugemata võib öelda, et sedeldusi ja kartoteegi sedeleid on kümneid tuhandeid. 

Lugu ja laul alati taskust võtta 

Kui vaadata Igori tööde bibliograafiat, siis hakkab selgelt silma, et eelkõige on ülekaalus artiklid, mida on üle 130. Tervikliku raamatu autorina leiame tema nime vaid tema magistritööle toetuvas raamatus „Pillimäng ja pillid Eesti külaelus“ ning käsiraamatus „Rahvariidekandja abiline“. Seevastu paljudes teatmeteostes ja leksikonides (nt „Eesti rahvakultuuri leksikon“, „The Red Book of The Peoples of The Russian Empire“) on esindatud tema kaastöö, mille taga on aastatepikkune vaev ja ammutatud tohutu teadmine, mida Igor temale omasel humoorikal ja haaraval moel oskas edasi anda.  

Igor oli fanaatiline teadasaaja, otsiv vaim, kes tahtis alati olla allikal, samas aga hõiskav pillimees, kellel oli lugu ja laul alati taskust võtta. Taskust võtta seda, mida oli gramm haaval oma töölaualt sinna poetanud. On olnud tohutult rikastav kõigile, kes tema vaimust ja teadmistest osa on saanud!

 

Tõusin üles hommikulla, 
mõtlin mure muile minnu, 
kahju mujale kalduvada. 
Mure tuli mu süleje, 
kahju kargas käte peale, 
leina lendas põlve peale. 
Suu laulab, süda muretseb, 
silmad vetta veeretavad, 
pale laseb laini´ida. 

Ära suri suuri kuuski, 
ära kadus käharpea kaske, 
langes ladvata pedajas, 
jättis oksad oigamaie, 
lehed laia leinamaie. 

Laulutekst on mitmest laulust kokku pandud. Algselt oli poole pikem. Koostasin selle president L. Meri surma puhul EMTA üliõpilaste jaoks (praktilise rahvamuusika kursus), näitamaks et ka regilauluga saab tänapäeval ajakohastele sündmustele reageerida. Laulsime seda tunnis. Hiljem avaldas laulu täisteksti ka “Maaleht” nn. ühe luuletuse rubriigis koos minu lühikese kommentaariga.“ (Igor Tõnuristilt, kui Janika Oras kirjutas talle Harri Mürgi surma järel 3.03.2009)  

Ülevaade: Tarmo Kivisilla 
Mälestused: Marju Kõivupuu, Janika Oras, Elvi Nassar, Ilme Haavalo, Raivo Riim, Liis Burk, Laura Liinat 
Toimetanud: Laura Liinat 

Comments are closed.

Post navigation